Rääkisin Talle eile, et enne siia tulekut hakkasin "allalugemist" tegema 1 kuu ja 17 päeva enne. Nüüd aga tunnen, et see "allalugemine" on vastupidine. Nüüd loen päevi, mis veel jäänud on, enne kui tagasi koju pöördun.
Roadtrip number 2.
Kuna Kevin jättis auto veel üheks päevaks meie kasutusse ja Tema arvas, et tunneb end piisavalt hästi, siis tahtis Ta mulle veel California paiku kaunimaid ja imelisimaid jagada. See osariik ei küllastu.
Kõigest 15 minuti kaugusel linnamürast, GG sillast ja udust, on taas mägised teed ja rikkalik loodus. Nagu oleks tagasi Big Sur'is.
Varsti jõudsime ühte pisikesse külla, kus peeti laupäeva nigu muiste ja farmers market igal pool. Ja minule see suur õnn sisse ära ei mahtunud ning pisaratest tulvil silmad enam ei fokusseerinud ning ühte väikesesse aeda maha potsatasin ning pisut "pealt ära kallasin".
Asutsime sisse ühte raamatupoodi, kus taas otsisin Talle ühte raamatut, ning nagu poest väljudes vahetuse järgi aru sain- ka Tema mulle.
Taas teele, kahel pool suured mägised põllud, kus kõikjal "õnnelikud lehmad" (ma pöördun selle juurde tagasi).
Järgmine peatus oli taas ühes väikeses külas, nüüd juba kaugemal põhjas. Kas selle koha nimi võis olla Iverness, pean järgi uurima. Aga nagu kaart näitab, siis Tomales lahe kaldal. See oli siis selline tore väike koht, kus sellest samast lahest püütud värskeid austreid mõni hetk hiljem grillituna proovida saime. Ma sõin austreid. Värsked austrid. Ja kui maitsev see kõik oli. Delish!
Ja siis ühtäkki sõitis parkimisplatsile üks mootorratas, kust väljus hallipäine vanahärra, iiri torupill kaenlas, kõndis meetreid paarkümmend eemale lahe kaldale ning päästis muusika oma seest valla. Püüdsime seda kõike mõistusega aru saada, ent mission impossible. Hiilisin vanamehele lähemale, et püüda meloodiat - Amazing Grace.
Selle loo olevat kirjutanud kunagi üks mees, kes aastaid oli olnud orjapidaja, kuid oma elu lõpul seda hirmsasti kahetsema hakkas ning seetõttu Jumalale selle loo oma pattude kahetsuseks lõi.
Ta ütles, et austrid nimetame ooteks, kuna nüüd järgneb pearoog.
Sõitsime tagasi lõuna poole, et peatuda väikeses teeäärses külas, kus siis.. "et kui me oleme proovinud paljude erinevate maade roogi, et mis siis võiks olla ameerika toit, et kui see oleks hamburger, siis selle burgeri peab saama siit." Ehk siis, kõik selles burgeris oli kohalik ja organic. Ja võtsingi selle sama "õnneliku lehma" lihast tehtud burgeri, kus vahel veel sinihallitusjuust, mis samuti toodetud mõned miilid eemal, ja värskeim salat ja imehead friikartulid. Hindadest räägin ehk mõni muu kord, siinkohal pole see oluline.
Olin neile õnnelikele lehmadele tänulik, kuna nüüd see õnn oli minu sees. Või noh, vähemalt pisut üle poole, kuna ma rohkem lihtsalt ei jaksanud.
Selles samas restoranis oli ka suur lett lihale. Ning sai osta ka kanamune. Jällegi väga õnnelike kanade õnnelikud munad. Ühe tosina õnne ka kaasa endaga võtsime.
Kuid ka see polnud veel kõik.
Pea keerasime taas California Highway 1 peale, mis käänuline ja kõrgustesse tõustev. Ta tahtis mulle näidata ühte erakohvikut, nagu ma aru sain, aga kuu teisel nädalavahetusel on see suletud. Aga noh, olgem ausad, oli ju kuu esimene laupäev, aga.. midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.
Siis läksime randa. Oookeaan! Jälle.
Aga teel ma sain Liisu käest ühe sõnumi, mis mul taas veed üle ääre lõi. Moona!
Ning siis oli aeg taas kohaliku õlle degusteerimiseks. Kohaks oli Pelikan Inn. Uksel oli suur silt, et palun võtke ära oma jalanõud, mis võivad kahjustada meie 100aastast põrandat.
Mõtlesin, et kui säärane ettevaatlikus ka Tallinna vanalinnas oleks.. 100 aastat siin kontekstis (arvestades 1776. aastal kinnitatud Iseseisvus Deklaratsiooni) on ikka väga vana.
Viskasime murule pikali ning mängisime doominod.
Varsti tuli mul aga kurbus. Ja see kurbus ületas doomino ja pelikanid ja õlle ja päikesegi.
Oeh, ei teagi miks.
Tean ikka, aga noh, mis sa ikka teed.
Ja siis sõitsime tagasi. Ta ütles, et viimased kaks üllatust veel.
Minu esimene sõit üle Golden Gate silla, kusjuures.. läbi tolle kuulsa paksu udu, mis voolas nagu ülekeev piim pahinal üle tee. Nähtavus oli kõigest paarkümmend meetrit, kui sedagi.
Ja viimane üllatus oli Twin Peaksi linnaosas, kust siis oleks pidanud avanema vaade imekaunile päikseloojangule, aga oli tugev tuul ja kõike mattev udu. Täitsin seal oma alternatiivi, ehk siis chinease fire-drill. Noh, las ta jääb.
Mäes alla, läbi Castro (mis on siis geide linnaosa) Missionisse (kunstnike linnaosa), et külastada taas ühte raamatupoodi. Oh rõõmu, mida pakuvad mulle raamatupoed. Ja raamatute ostmine on nauding omaette.
Ent siis, tervislikel põhjustel ning ka seetõttu et oli juba hiline õhtu, tagasi koju.
Pikk ja emotsionaalne päev seljataga, nautisime veel pisut õhtusööki ning nurgas seisval jõulukuusel põlevaid lambikesi ning nii see õhtu omadega öösse saigi.
Täna aga pole plaanis muud kui, et Kevinile auto tagasi viia ning siis läbi Farmers Marketi koju, et pannkooke teha.
On Pühapäev, 8. juuli ja minu nimepäev.
Sunday, July 8, 2012
Saturday, July 7, 2012
Tagasi linnas
Kuuepäevane matkamine on seljataga. Sellest kirjutamine nõuab omajagu aega ja mõtestamist. Ainuüksi külastatud kohtade nimekirja koostades võttis eile õhtul ikka tunduvalt rohkem aega kui tavalise shopping-listi koostamine.
Niisiis, on jäänud veel viimane nädal. Ja tänahommikuse seisuga peaksin nädala pärast juba Tallinna tänavatel jalutama ning kohalikku kohvi otsima. Ent täna olen veel siin.
Kuna Tema jäi haigeks (ometi pidi eile tööd tegema) oli mul aeg endale ja endaga, võtsin ratta ja läksin San Franciscosse. Koostasin endale pisikese ringi, mida siinkohal tahaksin jagada.
Kel plaanis millalgi SF-s kah mingi jalgrattasõit teha, siis see on täiesti arvestatava pikkusega (u 25 km) ning imeimeliste vaadetega.
Algustasin San Francisco City Hall'i eest (kuna mu Bart-rong-metroo peatub Civic Centeri peatuses, mis ongi siis nimetatud kohas). Seal oli mingi mustlaste laat, müüsid vääriskive ja kuldkette (loe: kive ja kette). Raekoja ees toimus mingi meeleavaldus ja lendles hiigelsuurt vulvat meenutav õhupall-lill.
Mööda Fulton Street'i sõitsin üles kuni Alamo Parki. Sealt avaneb imearmas vaade nendele "Lastega kodus" või siis "Võluväe" majadele. Siin kutsutakse neid "Painted Ladies". Park oli täis turiste, kes endast väikese lillepeenra ees ja taga pilti tegid. Miks küll?
Siis sõitsin mäest üles ja alla mööda Fell Street'i, kuni taas ühe pargini - The Panhandle. Piklik park, mille ääres on ilusad ja veel ilusamad San Francisco majad üksteise järel reas.
Park läks sujuvalt üle Golden Gate Pargiks. Seal on pesapalliväljak ja golfiväljak ja SF Botaanikaaed ja Roosiaed ja De Youngi muuseum ja väiksed järved järved järved ja ühtäkki on.. Ookean! Ookean! Ma veel jõuan selleni, aga nüüd mõned päevad tagasi ma tegin vist veega vaherahu ning minusse tulvab suur rõõm kui ma näen nüüd seda suurt vett mu ees ja ümber. Ookean! See on imeilus!
Istusin randa maha ja olin ise ja olin endaga. Õnn ja rõõm! Kajakad ja rongad. Ja mõned inimesed. Ja surfarid ja lendlauagalendajad. Ja muidugi, kaks venelast mu selja taga grillkanatiibu lutsimas.
Kuna päevavalgus ajas takka, siis peale pooletunnist pea meditatiivset seisundit, tuli edasi minna. Nüüd sõitsin mäest üles kuni Sutro Heights parki. Adolf Sutro oli SF linnapea 1890ndate lõpul ning rajas sinna parki iluaedasid ja vaateplatvorme. Ning sellest veel mõnedsajad meetrid edasi on paik nimega Lands End. Ja see ongi seni mu kõige läänepoolseim tipp, kus olnud olen. Taas IME-line vaade ookeanile. Ookean!
Siit edasi läks raskemaks, kuna tuli rattaga üles saada nii umbes 40kraadisest mäest. Olgu, liialdan, aga no suht püstloodis küll. Ja siis mööda Geary Blvd'i alla kihutada. Alustasin 48. avenüült ja kihutasin (kihutasin!) kuni 8ndani. Sest seal oli üks tore kasutatud raamatute pood - Green Apple Books, kuhu mõtlesin korraks sisse põigata. Ei õnnestunud mul see, kuna viibisin seal poes üle kahe tunni. Õigemini on sel poel kaks poodi, üksteisest kahe väikese ukse kaugusel. Üks pood on ainult ilukirjandusele, teine... kõigele muule. Otsisin Talle raamatuid, mida olen ammu soovitanud Tal lugeda. "Väike Prints" ja "Mr Vertigo". Siis Talle veel üks Coratzar ning mulle sain kah ühe raamatu. Taas Paul Austerilt. Kuid ma tean, et pean sinna veel tagasi minema.
Ja kui poest välja astusin oli juba pime. Siis veel natuke kihutamist ning tagasi Raekoja ette, kust siis alla Bart metroosse ning tagasi Oaklandi.
Istusin pisut meelega, pisut kogemata vale rongi peale ning panin natuke vales suunas. Meelega selles mõttes, et saaksin Oaklandi pisut teise külje pealt näha. Maha tulin Merrit Lake peatuses, kust siis õhtutuledes valgustatud järve äärt mööda tagasi koju vurasin.
Õnn ja rahu mu sees ja mu ümber.
Olen hakanud tagasi koju tulemise peale mõtlema.
Olen tänulik ja õnnelik.
Kuna Kevin ei vaja autot ette homset, siis saame ka täna teha väikse väljasõidu.
Kuhu? Ma veel ei tea.
Niisiis, on jäänud veel viimane nädal. Ja tänahommikuse seisuga peaksin nädala pärast juba Tallinna tänavatel jalutama ning kohalikku kohvi otsima. Ent täna olen veel siin.
Kuna Tema jäi haigeks (ometi pidi eile tööd tegema) oli mul aeg endale ja endaga, võtsin ratta ja läksin San Franciscosse. Koostasin endale pisikese ringi, mida siinkohal tahaksin jagada.
Kel plaanis millalgi SF-s kah mingi jalgrattasõit teha, siis see on täiesti arvestatava pikkusega (u 25 km) ning imeimeliste vaadetega.
Algustasin San Francisco City Hall'i eest (kuna mu Bart-rong-metroo peatub Civic Centeri peatuses, mis ongi siis nimetatud kohas). Seal oli mingi mustlaste laat, müüsid vääriskive ja kuldkette (loe: kive ja kette). Raekoja ees toimus mingi meeleavaldus ja lendles hiigelsuurt vulvat meenutav õhupall-lill.
Mööda Fulton Street'i sõitsin üles kuni Alamo Parki. Sealt avaneb imearmas vaade nendele "Lastega kodus" või siis "Võluväe" majadele. Siin kutsutakse neid "Painted Ladies". Park oli täis turiste, kes endast väikese lillepeenra ees ja taga pilti tegid. Miks küll?
Siis sõitsin mäest üles ja alla mööda Fell Street'i, kuni taas ühe pargini - The Panhandle. Piklik park, mille ääres on ilusad ja veel ilusamad San Francisco majad üksteise järel reas.
Park läks sujuvalt üle Golden Gate Pargiks. Seal on pesapalliväljak ja golfiväljak ja SF Botaanikaaed ja Roosiaed ja De Youngi muuseum ja väiksed järved järved järved ja ühtäkki on.. Ookean! Ookean! Ma veel jõuan selleni, aga nüüd mõned päevad tagasi ma tegin vist veega vaherahu ning minusse tulvab suur rõõm kui ma näen nüüd seda suurt vett mu ees ja ümber. Ookean! See on imeilus!
Istusin randa maha ja olin ise ja olin endaga. Õnn ja rõõm! Kajakad ja rongad. Ja mõned inimesed. Ja surfarid ja lendlauagalendajad. Ja muidugi, kaks venelast mu selja taga grillkanatiibu lutsimas.
Kuna päevavalgus ajas takka, siis peale pooletunnist pea meditatiivset seisundit, tuli edasi minna. Nüüd sõitsin mäest üles kuni Sutro Heights parki. Adolf Sutro oli SF linnapea 1890ndate lõpul ning rajas sinna parki iluaedasid ja vaateplatvorme. Ning sellest veel mõnedsajad meetrid edasi on paik nimega Lands End. Ja see ongi seni mu kõige läänepoolseim tipp, kus olnud olen. Taas IME-line vaade ookeanile. Ookean!
Siit edasi läks raskemaks, kuna tuli rattaga üles saada nii umbes 40kraadisest mäest. Olgu, liialdan, aga no suht püstloodis küll. Ja siis mööda Geary Blvd'i alla kihutada. Alustasin 48. avenüült ja kihutasin (kihutasin!) kuni 8ndani. Sest seal oli üks tore kasutatud raamatute pood - Green Apple Books, kuhu mõtlesin korraks sisse põigata. Ei õnnestunud mul see, kuna viibisin seal poes üle kahe tunni. Õigemini on sel poel kaks poodi, üksteisest kahe väikese ukse kaugusel. Üks pood on ainult ilukirjandusele, teine... kõigele muule. Otsisin Talle raamatuid, mida olen ammu soovitanud Tal lugeda. "Väike Prints" ja "Mr Vertigo". Siis Talle veel üks Coratzar ning mulle sain kah ühe raamatu. Taas Paul Austerilt. Kuid ma tean, et pean sinna veel tagasi minema.
Ja kui poest välja astusin oli juba pime. Siis veel natuke kihutamist ning tagasi Raekoja ette, kust siis alla Bart metroosse ning tagasi Oaklandi.
Istusin pisut meelega, pisut kogemata vale rongi peale ning panin natuke vales suunas. Meelega selles mõttes, et saaksin Oaklandi pisut teise külje pealt näha. Maha tulin Merrit Lake peatuses, kust siis õhtutuledes valgustatud järve äärt mööda tagasi koju vurasin.
Õnn ja rahu mu sees ja mu ümber.
Olen hakanud tagasi koju tulemise peale mõtlema.
Olen tänulik ja õnnelik.
Kuna Kevin ei vaja autot ette homset, siis saame ka täna teha väikse väljasõidu.
Kuhu? Ma veel ei tea.
Saturday, June 30, 2012
Ega uuestisünd ei saagi valutu olla
Viimased kaks päeva on olnud.. valusad.
Ekke Moor vajas lõpetamist ja läksin ühte parki istuma. Äkitselt nägin ühe suuuuuure puu juures ühte pisikest poissi istumas. Mul tuli meelde see lugu. Teadsin, et pean selle pildi saama.
Kuna olin end ilusa ilma ja rohelise muru tõttu paljajalu võtnud, lippasin paar sammu poisile lähemale, "klõpsti" pilt taskusse ja siis varvastega läbi õitseva ristikheina tagasi oma asjade juurde. Ainult kaks meetrit! Ja tulemus käes - tapsin mesimummi! Ehk siis terav ja suisa väga ebameeldiv valu läbi luu. Tühja sellest valust, mesilasest hakkas kahju. Viimane kord kui mind mumm nõelas oli täpselt sama situatsioon, kuid umbes 23 aastat tagasi. Huvitav, mis see ring tähendada võis.
Ekke Mooriga sain läbi. Oli see siis mu paisuva keskmise varba valust või hingevalust, mida raamatu lõpp mu sisse lõi - töinasin oma valu vähemaks.
Hiljem lugesin ühes kohvikus istudes mu kalli Liisu käest saadud kirja ja töinasin veel.
Mitte, et need töinamised olulised oleks. Aga mõnes mõttes on mingi uus aeg mul praegu küll kas algamas või juba alanud. Ma olen selles mõttes täiesti "biiditu", et püüan mõista enda ümber toimuvat, aga.. mulle hakkab aina enam tunduma, et mõistusega pole siin küll midagi pistmist.
Järjest mingisugused väikesed sündmused annavad märku sellest, et kuule.. ole nüüd vähe rahulikum ja ole rohkem kohal.
Kirsti ütles eile, et ma tegelen tuleviku peale mõtlemisega.. nojah, tal on ka õigus. Üritan ennast positsioneerida tuleviku suhtes kuhugi või kellegi juurde. Aga see pole üldse oluline. Kuid miks ma sellega siis tegelen?
Seepärast võtsingi eile täiesti rahulikult. Käisin hommikul jooksmas (jah, rahulikult!) Siis võtsin riiulilt uue raamatu (kus kah poiss puuotsas kõlgub ja tüdrukuid vahib), jalutasin Oaklandis ringi ning siis koju süüa tegema. Kohalik-organic brokkoli-lillkapsa püreesupp röstitud organic pählite ja seemnetega, organic porgandisalat ning magustoiduks kohalik-organic kirsimoos ja kirsikompott kohaliku šokolaadijäätisega. JAUU!!
Aga tänane päev on jälle hoopis teise biidiga. Hommikud on aeglased ja veel aeglasemad, aga kord väljas olen, on juba kõik valla ja kõik võimalik. Täna tulin San Franciscosse. Ekslesin kordi ja ära. Ronisin kõrgele ja kõrgemale. Ja siis tulin mäest uuesti alla. Nägin nii palju.. ma ei teagi kuidas nende kohta öelda. Ma pean uurima, mis nende "staatus" siin on. Neid on umbes 5-10 ühes pundis. Nad on umbes 30 aastased noored. Nad tunduvad olevat õnnelikud ja rahul sellega, kus ja kes nad on. Neil on koerad.. nagu "Amores Perrose" koerad. Nad on räpased. Aga mitte üleolevad. Nagu mustlased. Aga mitte päris hipid. Ja neid punte on nii palju. Ja siis on neid üksikuid, kes oma ostukäruga ja põlvini juustega oma "varandust" kaasas kannavad. Ja siis on neid tüüpe, kes tänaval ausalt "lilleraha" küsivad. Või siis õlle raha. Või siis niisama raha. Või siis tuld. Aga neid, kes suitsetavad, neid on tänaval vaid mõni üksik, kui sedagi. Olengi vist näinud a la 10-15 suitsetajat kogu siinoleku jooksul.
(Siin MaxFieldsi kohvikus kõlab praegu taustaks Frank Sinatra "New York, New York".. Värahtus käis mu seest läbi).
Ma tahaks kirjutada rohkem ka sellest, et millised inimesed ja nende väärtushinnangud ja tööd ja valikud ja suhted ja teadmised ja muu on. Aga ma kardan, et üldistusteks on veel pisut vara. Äkki järgmisel nädalal.
Aga järgmisel nädalal kirjutan alles ehk neljapäeval või nii, sest juba täna sõidame Yosemite'i rahvusparki ja sealt edasi.. ma ei teagi kuhu. Igatahes nüüd tuleb üks pikem matkamine, seljakott on pakitud ja mäed ootavad vallutamist. Temal oli täna viimane tööpäev ja ehk vast sellepärast kibeleb ka linnast ära. Mmhmh, mina kibelen ka loodust nägema ja kogema.
Juba eile oli oli see muutus.
Lubasin, et naudin nüüdsest veel rohkem ja olen veel rohkem kohal.
Täna luban veel rohkem.
Ekke Moor vajas lõpetamist ja läksin ühte parki istuma. Äkitselt nägin ühe suuuuuure puu juures ühte pisikest poissi istumas. Mul tuli meelde see lugu. Teadsin, et pean selle pildi saama.
Kuna olin end ilusa ilma ja rohelise muru tõttu paljajalu võtnud, lippasin paar sammu poisile lähemale, "klõpsti" pilt taskusse ja siis varvastega läbi õitseva ristikheina tagasi oma asjade juurde. Ainult kaks meetrit! Ja tulemus käes - tapsin mesimummi! Ehk siis terav ja suisa väga ebameeldiv valu läbi luu. Tühja sellest valust, mesilasest hakkas kahju. Viimane kord kui mind mumm nõelas oli täpselt sama situatsioon, kuid umbes 23 aastat tagasi. Huvitav, mis see ring tähendada võis.
Ekke Mooriga sain läbi. Oli see siis mu paisuva keskmise varba valust või hingevalust, mida raamatu lõpp mu sisse lõi - töinasin oma valu vähemaks.
Hiljem lugesin ühes kohvikus istudes mu kalli Liisu käest saadud kirja ja töinasin veel.
Mitte, et need töinamised olulised oleks. Aga mõnes mõttes on mingi uus aeg mul praegu küll kas algamas või juba alanud. Ma olen selles mõttes täiesti "biiditu", et püüan mõista enda ümber toimuvat, aga.. mulle hakkab aina enam tunduma, et mõistusega pole siin küll midagi pistmist.
Järjest mingisugused väikesed sündmused annavad märku sellest, et kuule.. ole nüüd vähe rahulikum ja ole rohkem kohal.
Kirsti ütles eile, et ma tegelen tuleviku peale mõtlemisega.. nojah, tal on ka õigus. Üritan ennast positsioneerida tuleviku suhtes kuhugi või kellegi juurde. Aga see pole üldse oluline. Kuid miks ma sellega siis tegelen?
Seepärast võtsingi eile täiesti rahulikult. Käisin hommikul jooksmas (jah, rahulikult!) Siis võtsin riiulilt uue raamatu (kus kah poiss puuotsas kõlgub ja tüdrukuid vahib), jalutasin Oaklandis ringi ning siis koju süüa tegema. Kohalik-organic brokkoli-lillkapsa püreesupp röstitud organic pählite ja seemnetega, organic porgandisalat ning magustoiduks kohalik-organic kirsimoos ja kirsikompott kohaliku šokolaadijäätisega. JAUU!!
Aga tänane päev on jälle hoopis teise biidiga. Hommikud on aeglased ja veel aeglasemad, aga kord väljas olen, on juba kõik valla ja kõik võimalik. Täna tulin San Franciscosse. Ekslesin kordi ja ära. Ronisin kõrgele ja kõrgemale. Ja siis tulin mäest uuesti alla. Nägin nii palju.. ma ei teagi kuidas nende kohta öelda. Ma pean uurima, mis nende "staatus" siin on. Neid on umbes 5-10 ühes pundis. Nad on umbes 30 aastased noored. Nad tunduvad olevat õnnelikud ja rahul sellega, kus ja kes nad on. Neil on koerad.. nagu "Amores Perrose" koerad. Nad on räpased. Aga mitte üleolevad. Nagu mustlased. Aga mitte päris hipid. Ja neid punte on nii palju. Ja siis on neid üksikuid, kes oma ostukäruga ja põlvini juustega oma "varandust" kaasas kannavad. Ja siis on neid tüüpe, kes tänaval ausalt "lilleraha" küsivad. Või siis õlle raha. Või siis niisama raha. Või siis tuld. Aga neid, kes suitsetavad, neid on tänaval vaid mõni üksik, kui sedagi. Olengi vist näinud a la 10-15 suitsetajat kogu siinoleku jooksul.
Ja kohalik suur uudis on see, et USA ülemkohus otsustas, et president Obama tervishoiusüsteemi reform järgib põhiseadust. See tähendab, et 2014.aasta lõpuks peavad enamik ameeriklasi saama tervishoiukindlustuse. Küsisin ka Temalt, et kas tal ikka on tervisekindlustus, et käib tööl ja varem oli õpilane ja nii.. ta muigas ja ütles "ei, ma ei ole nii rikas. Ja veel vähem saaksin ma endale haigeks jäämist lubada". Kui ütlesin siis, et mina maksan arsti visiiditasu 3,20, küsis Ta, et kas 320? Eiei, 3.20 eurot. Ta naeris!
Jälle see koht, kus ühes kontekstis on mingi element iseenesest mõistetav ning teises täiesti puudu. Oh imeline maailm.
Ma tahaks kirjutada rohkem ka sellest, et millised inimesed ja nende väärtushinnangud ja tööd ja valikud ja suhted ja teadmised ja muu on. Aga ma kardan, et üldistusteks on veel pisut vara. Äkki järgmisel nädalal.
Aga järgmisel nädalal kirjutan alles ehk neljapäeval või nii, sest juba täna sõidame Yosemite'i rahvusparki ja sealt edasi.. ma ei teagi kuhu. Igatahes nüüd tuleb üks pikem matkamine, seljakott on pakitud ja mäed ootavad vallutamist. Temal oli täna viimane tööpäev ja ehk vast sellepärast kibeleb ka linnast ära. Mmhmh, mina kibelen ka loodust nägema ja kogema.
Juba eile oli oli see muutus.
Lubasin, et naudin nüüdsest veel rohkem ja olen veel rohkem kohal.
Täna luban veel rohkem.
Wednesday, June 27, 2012
Kolmapäevahommikused pannkoogid kamajahuga
On rõõm kogeda ja jagada. Saada osa ja luua juurde. Olla üksi ja olla koos. Olla ühel hetkel siin ja siis jälle sealpool suurt vett. Hommikul naerda ja siis pärastlõunal nutta (ühe väga positiivse ja kalli kirja saamise pärast). Käia ringi avatud silmil ja südamega, et mis on "tänane pilt". Sõita nüüdsest jalgrattaga ringi kiiresti ja siis jälle aeglaselt aeglaselt. Näha kõige kaunimat kalmistut ja kõige "kuldsemat" silda. Tunda lõhnu ja kogeda maitseid. Olla õnnelik ja olla tänulik.
Eile ja üleeile olin ikka veel väga väsinud eelmisest nädalast. Otsest jetlagi ei kogenud hetkekski, kuid pealetulev infovoog NYs oli küll meeletu ja seetõttu olen nüüd esmaspäeval ja teisipäeval suht rahulikult võtnud ning puhanud. Ta käib tööl ja ma toimetan omi radu pidi.
Jaanipäeval olin (nagu eelnevalt pildilt näha) vaikse ookeani kaldal ja tõstsin tänu terviseks suveniirpudelikese Vana Tallinnat. Imestasin oma kohalolu ja olin tänulik siia jõudmise üle. (Kes oleks võinud arvata, et Istanbul ja San Francisco on ühel kaarel. Või et kuidas aasta alguses NY Times'is ilmuvat nimekirja lugedes oleksin võinud uskuda, et ma vähemalt kolme kohta neist sel aastal ka näen!?!)
Kuigi kohalike sõnul oli see vaade merele ja mägedele vaid alles algus. Järgmiseks nädalaks plaanime trippi mägisematele ja meeletumatele aladele. Mida kõik need nimed ja paigad, mis ta siin oma sõpradega arutades läbi käinud on, tähendada võiks - mul pole õrna aimugi.
Kevin, kellel käisime üleeile õhtul külas, et jalgratast laenata.. Ta oli.. No mul pole sõnu. Umbes neli minutit peale seda kui tuttavaks saime, hüppasin ta motikale seljakotina külge ja sõitsime ühe tiiru ümberkaudsetes kohtades. Linna siseselt küll, aga korraks oli ka 85 mph. Selle suve esimene sõit! Tehtud! Poleks mul visiiri ees olnud, oleks mul raudselt mootorratturi naeratus olnud (hambavahed putukaid täis!). Nii õnnelik olin!
See oli siis esmaspäeva sündmus.
Pühapäeval müttasime San Franciscos ringi. Täpsustan, et koht kus ma elan on umbes nagu Keila Tallinna suhtes. Lähedal olev eraldiseisev linn. Kuigi jah, siit kus eile sõitmas käisin näeb üle lahe Golden Gate Bridge'i ja SF linna ennastki väga lähedalt. Nii, et siis päris Keila ikka pole. Jah, see selleks.
Igatahes, pühapäeval oli linnas suur (SUUR) Gay Pride Parade. See ongi see, the original one. Seisin seal suure rahvamassi sees ja tundsin suurt õnne. Tunnustus ja pidu igasugusele armastusele. Ja see oli suur paraad kõigile. Päike, õnnelikud inimesed, pidustus armastusele, lillelõhn ja kõik see veel Pühapäeval. Seda ma tahan ja see ma olen! Hiljem käisime läbi ka ühest kohalikust saksa pubist, kus hoidsime pöialt Itaaliale (ma üritan end ka vähe jalgpalliga kursis hoida). Ja siis hiljem suurde parki, kus kõik see sama eelnev ülalolev loetelu jätkus, lihtsalt veel rohkem chillimas mode'is ja palmidega ümbritsetud rohealal.
Mõtlesin sellele, et olen korduvalt öeldnud kui õnnelikud siinsed inimesed koguaeg on. Ja kusjuures ongi, ma ei väsi kordamast. Kuigi mind ikka veel pisut ehmatab iga kord see, kui mul küsitakse, et kuidas mul läheb. Jah, eks ta veits ole "how do you do - how do you do" küsimus, ent.. siin pole see mitte lihtsalt käibefraas, vaid mulle tundub, et see on märk avatud suhtlemisest ning avatusest.
Aga et miks nad siis kõik nii õnnelikud on. No ütlen ausalt, et ka mina oleks kui 350 päeva aastas sinisini taevas oleks ja päike koguaeg paistaks ja seda õnne ja armastust uksest ja aknast sisse voolaks. Aga üks asi on ka siin kodune kasvatus. Kui Sulle ikka lapsest saati õpetatakse olema tänulik (tänupüha, mis nüüd küll väga kommertsiks kätte ära läin'd on) ja õnnelik. Ja kui miski on valesti, siis muuda seda, mitte ära vingu. Ja pöörama tähelepanu oma sõpradele ja perele ja kallitele, mitte tööle ja tööle ja tööle. Ja päeva hetk on puhkehetk koos kalli inimesega. Hoolitakse sellest, mida sööd ja jood (ja nauditakse seda), mitte ei tarbita toitu toitumise eesmärgil. Nagu ka alkoholi, mitte purjujäämise, vaid erinevate maitsete nautimise eesmärgil. Mul pole õrna aimugi kui palju erinevaid õllesorte siin on. Järgmisel nädalal ootab mind ees veini ning juustu degusteerimine. Ka need on siin väga väga teema!
Ma loodan, et ma polnud mitte kriitiline, vaid pigem just motiveeriv oma väärtushinnanguid ning mõtlemist pisut üle vaatama. Mulle tundub, et tegelikult juba viimase pooleteist aasta jooksul on see "muutus" juba käimas. Märgatakse rohkem enda sees ja ümber olevat. Ja selle üle saab vaid rõõmu tunda.
Mulle meeldis mu ema viimases kirjas olev lause: "et mul oli suur rõõm näha eile õhtul nii puhanud ja õnnelikku inimest."
Sest nii on. Ma olen õnnelik!
Eile ja üleeile olin ikka veel väga väsinud eelmisest nädalast. Otsest jetlagi ei kogenud hetkekski, kuid pealetulev infovoog NYs oli küll meeletu ja seetõttu olen nüüd esmaspäeval ja teisipäeval suht rahulikult võtnud ning puhanud. Ta käib tööl ja ma toimetan omi radu pidi.
Jaanipäeval olin (nagu eelnevalt pildilt näha) vaikse ookeani kaldal ja tõstsin tänu terviseks suveniirpudelikese Vana Tallinnat. Imestasin oma kohalolu ja olin tänulik siia jõudmise üle. (Kes oleks võinud arvata, et Istanbul ja San Francisco on ühel kaarel. Või et kuidas aasta alguses NY Times'is ilmuvat nimekirja lugedes oleksin võinud uskuda, et ma vähemalt kolme kohta neist sel aastal ka näen!?!)
Kuigi kohalike sõnul oli see vaade merele ja mägedele vaid alles algus. Järgmiseks nädalaks plaanime trippi mägisematele ja meeletumatele aladele. Mida kõik need nimed ja paigad, mis ta siin oma sõpradega arutades läbi käinud on, tähendada võiks - mul pole õrna aimugi.
Kevin, kellel käisime üleeile õhtul külas, et jalgratast laenata.. Ta oli.. No mul pole sõnu. Umbes neli minutit peale seda kui tuttavaks saime, hüppasin ta motikale seljakotina külge ja sõitsime ühe tiiru ümberkaudsetes kohtades. Linna siseselt küll, aga korraks oli ka 85 mph. Selle suve esimene sõit! Tehtud! Poleks mul visiiri ees olnud, oleks mul raudselt mootorratturi naeratus olnud (hambavahed putukaid täis!). Nii õnnelik olin!
See oli siis esmaspäeva sündmus.
Pühapäeval müttasime San Franciscos ringi. Täpsustan, et koht kus ma elan on umbes nagu Keila Tallinna suhtes. Lähedal olev eraldiseisev linn. Kuigi jah, siit kus eile sõitmas käisin näeb üle lahe Golden Gate Bridge'i ja SF linna ennastki väga lähedalt. Nii, et siis päris Keila ikka pole. Jah, see selleks.
Igatahes, pühapäeval oli linnas suur (SUUR) Gay Pride Parade. See ongi see, the original one. Seisin seal suure rahvamassi sees ja tundsin suurt õnne. Tunnustus ja pidu igasugusele armastusele. Ja see oli suur paraad kõigile. Päike, õnnelikud inimesed, pidustus armastusele, lillelõhn ja kõik see veel Pühapäeval. Seda ma tahan ja see ma olen! Hiljem käisime läbi ka ühest kohalikust saksa pubist, kus hoidsime pöialt Itaaliale (ma üritan end ka vähe jalgpalliga kursis hoida). Ja siis hiljem suurde parki, kus kõik see sama eelnev ülalolev loetelu jätkus, lihtsalt veel rohkem chillimas mode'is ja palmidega ümbritsetud rohealal.
Mõtlesin sellele, et olen korduvalt öeldnud kui õnnelikud siinsed inimesed koguaeg on. Ja kusjuures ongi, ma ei väsi kordamast. Kuigi mind ikka veel pisut ehmatab iga kord see, kui mul küsitakse, et kuidas mul läheb. Jah, eks ta veits ole "how do you do - how do you do" küsimus, ent.. siin pole see mitte lihtsalt käibefraas, vaid mulle tundub, et see on märk avatud suhtlemisest ning avatusest.
Aga et miks nad siis kõik nii õnnelikud on. No ütlen ausalt, et ka mina oleks kui 350 päeva aastas sinisini taevas oleks ja päike koguaeg paistaks ja seda õnne ja armastust uksest ja aknast sisse voolaks. Aga üks asi on ka siin kodune kasvatus. Kui Sulle ikka lapsest saati õpetatakse olema tänulik (tänupüha, mis nüüd küll väga kommertsiks kätte ära läin'd on) ja õnnelik. Ja kui miski on valesti, siis muuda seda, mitte ära vingu. Ja pöörama tähelepanu oma sõpradele ja perele ja kallitele, mitte tööle ja tööle ja tööle. Ja päeva hetk on puhkehetk koos kalli inimesega. Hoolitakse sellest, mida sööd ja jood (ja nauditakse seda), mitte ei tarbita toitu toitumise eesmärgil. Nagu ka alkoholi, mitte purjujäämise, vaid erinevate maitsete nautimise eesmärgil. Mul pole õrna aimugi kui palju erinevaid õllesorte siin on. Järgmisel nädalal ootab mind ees veini ning juustu degusteerimine. Ka need on siin väga väga teema!
Ma loodan, et ma polnud mitte kriitiline, vaid pigem just motiveeriv oma väärtushinnanguid ning mõtlemist pisut üle vaatama. Mulle tundub, et tegelikult juba viimase pooleteist aasta jooksul on see "muutus" juba käimas. Märgatakse rohkem enda sees ja ümber olevat. Ja selle üle saab vaid rõõmu tunda.
Mulle meeldis mu ema viimases kirjas olev lause: "et mul oli suur rõõm näha eile õhtul nii puhanud ja õnnelikku inimest."
Sest nii on. Ma olen õnnelik!
Tuesday, June 26, 2012
Going back to Cali
(kirjutatud lennukis teel läänekaldale)
Erinvad kihid langevad üksteise kohale, sobitudes omavahel nagu tetris.
Hommikune mate ning tasuta rõdu-kontsert Brooklyni linnarahvale. Ja mind goggle'dati. Alternatiiviks teha Ashwinist laul, mille Tema peab üles võtma. Parim ever.
Muidugi päeva naljaks sai see, et mu neerud ütlevad üles. Küsisin palju tobedaid küsimusi selle kohta, milline vesi võiks olla ligilähedasim meie mineraalveele. Häman siiani udus. Kuid hiljem ostsin kookosvett (põhimõtteliselt nagu kookospiim, aga vesi). Tegel't siiamaani mõtlen sellele, et tegelikult ega ma väga pole siin olles söönud ja ka veega on olnud limiteeritud lood. No, minu arvates kraanivesi ikka suht juua ei kannata. Ja eks ma siis olen ostnud pudeldatud vett.
Edasi lendasime linna peale, et kas külastada Rahvuslikku Ajaloomuseumi või MoMasse. Jalutasime läbi linna, kuniks.. tuli võtta vastu karm, ent aus otsus, et see Ajaloomuuseum pole vist päris väga minu rida. Siiski käisime sees, tegime pilti ja veendusin - käidud.
Tunduvalt lõbusamaks kujunes külastus MoMa-sse. Ashwin ja Leslie tulid ka sinna. Peale kella 16 on see reedeti tasuta. Järelikult - väga palju inimesi.Alguses käisime niisama ringi uudistamas moodsat kunsti. Ühel hetkel pidid nemad ära minema ning minu südamele pööritav erutus, et Ashwini tagasi goggle'dada feilis kaks korda järjest. Mul oli talle ideaalne alternatiiv. Aga noh.. selle juurde me veel jõuame.
Siis läksime üles viiendale korrusele, kus olid Kahlo, Dali, Picasso jm tööd. Kuid isegi pisut huvitavam oli see, kuidas inimesed käisid üksteise järel piltide eest teiste ette, tehes välguga pilte. Või siis ilma välguta. Või siis tema ja see kunstiteos. Telefoniga, iPadiga ja nii edasi. UnF*Believable! Meid ajas see nii pöördesse, et tegin pilte hoopis neist, kes seal pundina mulle poseerisid, ilma minust välja tegemata. Super!
Mis järgmiseks. Siis vist oli taas jalutuskäik Pargis. Tagasitulles hüppasime läbi ühest tuntumast juudi-delist. Mul pole õrna aimugi, mida ma seal sõin, aga taas valge jahu toode.
Just siis aga otsustas hakata sadama nagu hull. Tahtsime veel enne õhtusööki kohtuda Teemuga. Jah, temaga on kõik korras. Lihtsalt.. või noh, lihtsat polnud seal midagi. Tuumapohmell.Word!
Aa, ühesõnaga valikuvõimalusi oli kaks, kas oodata kaua (ei tea), kuniks vihm järgi jääb ning sellega võibolla kaotada võimalus Teemuga kohtuda (kuna õhtusöök oli kell 20) või siis joosta vihmas. Just, võtsin oma kingad jalast ning lippasin paljajalu mööda 5ndat Avenüüd subway poole. Rohkem hipi ei saa vist olla. Aa ei, saab küll. Mul oli Pikku Poika kaenlas nii et kui ma oleks otsustanud oma ukulele ära rikkuda, siis veel hipim oleks võinud olla siis kui ma oleks veel mängides-lauldes niimoodi jooksnud.
Jep, ja järgmine peatus "Kolme Lina Saloon", kus Teemu oli. Kõik asjad olid selleks hetkeks nii ilusti kohakuti langenud. Täpselt õiged connection-metrood ja et kus see baar on, näe seal. Ja muidugi Blue Note'i vastas. The Blue Note! Muideks oli just käimas NY Jazz Festival, aga nh, so what. Nagu ma olen ka korduvalt mu kohalikele sõpradele öelnud - sellel reisil on minu jaoks fookuses ja seetõttu ka olulisim hoopis muu - need inimesed kellega ma kohtun ja et sellele biidile pihta saada. Ja sain ka. Kui esimestel päevadel ei mänginud mu peas mitte mingisugustki muusikat, siis nüüd viimasel kahel-kolmel päeval aga küll.
Igatahes, jõime seal ühed Budweiserid ja korraks sain ka Teemuga omaette hetke. Ta tundus olevat õnnelik. Tundus vähemalt.
Siis metroosse, et jõuda veel ruttu kodust läbi, et märjad riided vahetada, NolensVolensi plaat kingituseks kotti pista ning tagasi teele. Jõudsime Christa ja Matt'i juurde suht täpselt. Neil oli laud kõige paremate delishidega. Väga armas paar. Olime alguses nende juures, hiljem läksime välja ühte baari istuma ning siis paariks tunniks koju magama.
Hommik algas 4.45. Lahkudes joonistasin Ashwinile veel ühe goggle'si post-it paberile. Kuna aga see oli nii halvasti joonistatud, siis loodan, et ta peab seda enne kaua jõllitama kuniks aru saab, millega on tegu. Hiiii… (giggles)
Lahkusin toast 5 minutit enne teda, et mul oleks maja ees mõni hetk endaga ja NYga. Üsna pea oli auto ees ja nüüd juba istun lennukis, pugin Ashwini antud pistachiosid, kuulan Dadelust, Tema magab kõrvalistmel, kohe jätkan Ekke Mooriga.
Mõtlen Su peale.
Update:
Esmaspäev, 25. juuni. Kell on 19:29 kohaliku aja järgi.
Joon jõhvikamahla.
Põiepõletik on nüüd avalik kõigile. Palun vabandust kõigi pärast, kes muret tunnevad mu pärast - pole põhjust. Mõtte ja armastuse jõuga ravin ennast ja saan terveks ka. Muretsemine on nagu kiikumine - liikumine küll, aga edasi ei vii.
Aga nüüd lähen oma rattale järele, et siin paremini-lihtsamalt-kiiremini kaugemale jõuda.
Ja see oli mulle nii oluline ja vajalik, et ma täna oma kallite inimestega hommikul sküpe-teel rääkida sain. Olete mulle väga kallid!
Subscribe to:
Posts (Atom)