Kui minust kirjutataks kunagi raamat, siis pakuksin selle pealkirjaks nimetatut. Sest vastuolulisuses on jõud. Ja see jõud ongi see, mis mind ikka välja otsingutele viib. Ometi seekord, ma ei pidanud ju Portugali sõitma selleks, et aru saada, et mulle Eesti kliima kohe mitte ei sobi. Miks siis? „Pois!“
Kui tihti otsin põhjust, et paigale jääda, siis millegipärast ei ole siiani veel seda leidnud. Sealt ka see vastuolulisus. Päev enne minekut pakkisin asju kokku ning mõtlesin irooniliselt, no kuhu ma jälle lähen. Selles ju see idee oligi, et päälinna kolides ma jään siia. No vähemalt mõneks ajaks. Aga ju see pole siis see.
Siis kui hakkasin seda reisut plaanima, siis millegipärast oli kõhus koguaeg mingi paha tunne. Ja mitte ainult, et „no kurat, keda ma petan, mul pole ju raha“, aga vaid ka mingi seletamatu hirm. Nii et vahetult enne piletite eest maksmist lõin ma alati põnnama ning sulgesin selle netilehe. Misasja?
Kuid siis viimaks, vast nädal-kaks enne sõitu otsin piletid „buukinghausi“ kaudu. Ometi, see halb tunne mu kõhust ei kadunud. Viimasel nädalavahetusel käisin ühel sünnipäeval ning õhtu lõppedes tegin midagi väga tobedat. Istusin M. kõrvale, vaatasin talle sügavalt silma ning teatasin: „Kui ma peaksin sellel reisil surema, siis ma soovin, et Sa oleksid teadlik järgnevast“. Järgnev oli minu testament. Kaalusin isegi seda, et kirjutan need vähesed ent olulised tingimused paberile ning paluksin kõigil juuresolijail olla tunnistajaiks. Ütlen ausalt, mind vaadati väga imeliku pilguga. Aga see kuues meel või naiselik vaist või ma ei tea mis, ütles et midagi veel juhtub! Ja juhtuski.
Päev enne väljalendu, mõtlesin igaks juhuks üle kontrollida kellaajad ning kirjutada üles olulised numbrid-aadressid. Ning.. BANG! Minu lend on tühistatud! Just täpselt sellel päeval otsustati korraldada Portugalis viimase 22 aasta suurim transporditööliste streik. Hingasin rahulolevalt, sest teadsin, et midagi hullemat enam tulla ei saa.
Mis siis ikka, ostsin igaks juhuks vaid ühe otsa pileti Tallinnast Helsingisse, et juhul kui piletitega mingi kamm on. Lugesin eelnevalt trip-punkt-ee-ee-st, et buukinghaus ei kompenseeri mitte midagi kui piletitega mingi jama tuleb. Ning vaatamata sellele, et tegin ka igaks juhuks kindlustuse, ei korva kindlustus kahjusid streigi korral. No tore!
Üritasin ühendust võtta ka mulle piletid müünud asutusega, kuid peale 10kroonise kõneminutiga telefonikõne (58 sekundit kestnud muusikakuulamine, mida aegajalt segas üks neiu, öeldes „Palun oodake. Teiega tegeletakse esimesel võimalusel.“) ma loobusin ning palusin ühel heal soomlannast sõbrannal Vantaa lennujaamaga ühendust võtta, et asjale selgust saada. „Ja saigi.“(heh, eelmine lause tuletab meelde ühte head anekdooti, aga sellest mõni teine kord.. Ha! See on päris naljakas!) Ma pean tulema kohale, et piletid ümber vahetada.
Niisiis, otsustasin sõita Helsingisse. Kuid laevasõit ei olnud mitte just kõige lõbusam...
