Ega uuestisünd ei saagi valutu olla

Viimased kaks päeva on olnud.. valusad.

Ekke Moor vajas lõpetamist ja läksin ühte parki istuma. Äkitselt nägin ühe suuuuuure puu juures ühte pisikest poissi istumas. Mul tuli meelde see lugu. Teadsin, et pean selle pildi saama.

Kuna olin end ilusa ilma ja rohelise muru tõttu paljajalu võtnud, lippasin paar sammu poisile lähemale, "klõpsti" pilt taskusse ja siis varvastega läbi õitseva ristikheina tagasi oma asjade juurde. Ainult kaks meetrit! Ja tulemus käes - tapsin mesimummi! Ehk siis terav ja suisa väga ebameeldiv valu läbi luu. Tühja sellest valust, mesilasest hakkas kahju. Viimane kord kui mind mumm nõelas oli täpselt sama situatsioon, kuid umbes 23 aastat tagasi. Huvitav, mis see ring tähendada võis.

Ekke Mooriga sain läbi. Oli see siis mu paisuva keskmise varba valust või hingevalust, mida raamatu lõpp mu sisse lõi - töinasin oma valu vähemaks.
Hiljem lugesin ühes kohvikus istudes mu kalli Liisu käest saadud kirja ja töinasin veel.
Mitte, et need töinamised olulised oleks. Aga mõnes mõttes on mingi uus aeg mul praegu küll kas algamas või juba alanud. Ma olen selles mõttes täiesti "biiditu", et püüan mõista enda ümber toimuvat, aga.. mulle hakkab aina enam tunduma, et mõistusega pole siin küll midagi pistmist.

Järjest mingisugused väikesed sündmused annavad märku sellest, et kuule.. ole nüüd vähe rahulikum ja ole rohkem kohal.
Kirsti ütles eile, et ma tegelen tuleviku peale mõtlemisega.. nojah, tal on ka õigus. Üritan ennast positsioneerida tuleviku suhtes kuhugi või kellegi juurde. Aga see pole üldse oluline. Kuid miks ma sellega siis tegelen?

Seepärast võtsingi eile täiesti rahulikult. Käisin hommikul jooksmas (jah, rahulikult!) Siis võtsin riiulilt uue raamatu (kus kah poiss puuotsas kõlgub ja tüdrukuid vahib), jalutasin Oaklandis ringi ning siis koju süüa tegema. Kohalik-organic brokkoli-lillkapsa püreesupp röstitud organic pählite ja seemnetega, organic porgandisalat ning magustoiduks kohalik-organic kirsimoos ja kirsikompott kohaliku šokolaadijäätisega. JAUU!!

Aga tänane päev on jälle hoopis teise biidiga. Hommikud on aeglased ja veel aeglasemad, aga kord väljas olen, on juba kõik valla ja kõik võimalik. Täna tulin San Franciscosse. Ekslesin kordi ja ära. Ronisin kõrgele ja kõrgemale. Ja siis tulin mäest uuesti alla. Nägin nii palju.. ma ei teagi kuidas nende kohta öelda. Ma pean uurima, mis nende "staatus" siin on. Neid on umbes 5-10 ühes pundis. Nad on umbes 30 aastased noored. Nad tunduvad olevat õnnelikud ja rahul sellega, kus ja kes nad on. Neil on koerad.. nagu "Amores Perrose" koerad. Nad on räpased. Aga mitte üleolevad. Nagu mustlased. Aga mitte päris hipid. Ja neid punte on nii palju. Ja siis on neid üksikuid, kes oma ostukäruga ja põlvini juustega oma "varandust" kaasas kannavad. Ja siis on neid tüüpe, kes tänaval ausalt "lilleraha" küsivad. Või siis õlle raha. Või siis niisama raha. Või siis tuld. Aga neid, kes suitsetavad, neid on tänaval vaid mõni üksik, kui sedagi. Olengi vist näinud a la 10-15 suitsetajat kogu siinoleku jooksul.

Ja kohalik suur uudis on see, et USA ülemkohus otsustas, et president Obama tervishoiusüsteemi reform järgib põhiseadust. See tähendab, et 2014.aasta lõpuks peavad enamik ameeriklasi saama tervishoiukindlustuse. Küsisin ka Temalt, et kas tal ikka on tervisekindlustus, et käib tööl ja varem oli õpilane ja nii.. ta muigas ja ütles "ei, ma ei ole nii rikas. Ja veel vähem saaksin ma endale haigeks jäämist lubada". Kui ütlesin siis, et mina maksan arsti visiiditasu 3,20, küsis Ta, et kas 320? Eiei, 3.20 eurot. Ta naeris!

Jälle see koht, kus ühes kontekstis on mingi element iseenesest mõistetav ning teises täiesti puudu. Oh imeline maailm.

(Siin MaxFieldsi kohvikus kõlab praegu taustaks Frank Sinatra "New York, New York".. Värahtus käis mu seest läbi).

Ma tahaks kirjutada rohkem ka sellest, et millised inimesed ja nende väärtushinnangud ja tööd ja valikud ja suhted ja teadmised ja muu on. Aga ma kardan, et üldistusteks on veel pisut vara. Äkki järgmisel nädalal.

Aga järgmisel nädalal kirjutan alles ehk neljapäeval või nii, sest juba täna sõidame Yosemite'i rahvusparki ja sealt edasi.. ma ei teagi kuhu. Igatahes nüüd tuleb üks pikem matkamine, seljakott on pakitud ja mäed ootavad vallutamist. Temal oli täna viimane tööpäev ja ehk vast sellepärast kibeleb ka linnast ära. Mmhmh, mina kibelen ka loodust nägema ja kogema.

Juba eile oli oli see muutus.
Lubasin, et naudin nüüdsest veel rohkem ja olen veel rohkem kohal.
Täna luban veel rohkem.

Kolmapäevahommikused pannkoogid kamajahuga

On rõõm kogeda ja jagada. Saada osa ja luua juurde. Olla üksi ja olla koos. Olla ühel hetkel siin ja siis jälle sealpool suurt vett. Hommikul naerda ja siis pärastlõunal nutta (ühe väga positiivse ja kalli kirja saamise pärast). Käia ringi avatud silmil ja südamega, et mis on "tänane pilt". Sõita nüüdsest jalgrattaga ringi kiiresti ja siis jälle aeglaselt aeglaselt. Näha kõige kaunimat kalmistut ja kõige "kuldsemat" silda. Tunda lõhnu ja kogeda maitseid. Olla õnnelik ja olla tänulik.

Eile ja üleeile olin ikka veel väga väsinud eelmisest nädalast. Otsest jetlagi ei kogenud hetkekski, kuid pealetulev infovoog NYs oli küll meeletu ja seetõttu olen nüüd esmaspäeval ja teisipäeval suht rahulikult võtnud ning puhanud. Ta käib tööl ja ma toimetan omi radu pidi.

Jaanipäeval olin (nagu eelnevalt pildilt näha) vaikse ookeani kaldal ja tõstsin tänu terviseks suveniirpudelikese Vana Tallinnat. Imestasin oma kohalolu ja olin tänulik siia jõudmise üle. (Kes oleks võinud arvata, et Istanbul ja San Francisco on ühel kaarel. Või et kuidas aasta alguses NY Times'is ilmuvat nimekirja lugedes oleksin võinud uskuda, et ma vähemalt kolme kohta neist sel aastal ka näen!?!)
Kuigi kohalike sõnul oli see vaade merele ja mägedele vaid alles algus. Järgmiseks nädalaks plaanime trippi mägisematele ja meeletumatele aladele. Mida kõik need nimed ja paigad, mis ta siin oma sõpradega arutades läbi käinud on, tähendada võiks - mul pole õrna aimugi.

Kevin, kellel käisime üleeile õhtul külas, et jalgratast laenata.. Ta oli.. No mul pole sõnu. Umbes neli minutit peale seda kui tuttavaks saime, hüppasin ta motikale seljakotina külge ja sõitsime ühe tiiru ümberkaudsetes kohtades. Linna siseselt küll, aga korraks oli ka 85 mph. Selle suve esimene sõit! Tehtud! Poleks mul visiiri ees olnud, oleks mul raudselt mootorratturi naeratus olnud (hambavahed putukaid täis!). Nii õnnelik olin!

See oli siis esmaspäeva sündmus.

Pühapäeval müttasime San Franciscos ringi. Täpsustan, et koht kus ma elan on umbes nagu Keila Tallinna suhtes. Lähedal olev eraldiseisev linn. Kuigi jah, siit kus eile sõitmas käisin näeb üle lahe Golden Gate Bridge'i ja SF linna ennastki väga lähedalt. Nii, et siis päris Keila ikka pole. Jah, see selleks.

Igatahes, pühapäeval oli linnas suur (SUUR) Gay Pride Parade. See ongi see, the original one. Seisin seal suure rahvamassi sees ja tundsin suurt õnne. Tunnustus ja pidu igasugusele armastusele. Ja see oli suur paraad kõigile. Päike, õnnelikud inimesed, pidustus armastusele, lillelõhn ja kõik see veel Pühapäeval. Seda ma tahan ja see ma olen! Hiljem käisime läbi ka ühest kohalikust saksa pubist, kus hoidsime pöialt Itaaliale (ma üritan end ka vähe jalgpalliga kursis hoida). Ja siis hiljem suurde parki, kus kõik see sama eelnev ülalolev loetelu jätkus, lihtsalt veel rohkem chillimas mode'is ja palmidega ümbritsetud rohealal.

Mõtlesin sellele, et olen korduvalt öeldnud kui õnnelikud siinsed inimesed koguaeg on. Ja kusjuures ongi, ma ei väsi kordamast. Kuigi mind ikka veel pisut ehmatab iga kord see, kui mul küsitakse, et kuidas mul läheb. Jah, eks ta veits ole "how do you do - how do you do" küsimus, ent.. siin pole see mitte lihtsalt käibefraas, vaid mulle tundub, et see on märk avatud suhtlemisest ning avatusest.
Aga et miks nad siis kõik nii õnnelikud on. No ütlen ausalt, et ka mina oleks kui 350 päeva aastas sinisini taevas oleks ja päike koguaeg paistaks ja seda õnne ja armastust uksest ja aknast sisse voolaks. Aga üks asi on ka siin kodune kasvatus. Kui Sulle ikka lapsest saati õpetatakse olema tänulik (tänupüha, mis nüüd küll väga kommertsiks kätte ära läin'd on) ja õnnelik. Ja kui miski on valesti, siis muuda seda, mitte ära vingu. Ja pöörama tähelepanu oma sõpradele ja perele ja kallitele, mitte tööle ja tööle ja tööle. Ja päeva hetk on puhkehetk koos kalli inimesega. Hoolitakse sellest, mida sööd ja jood (ja nauditakse seda), mitte ei tarbita toitu toitumise eesmärgil. Nagu ka alkoholi, mitte purjujäämise, vaid erinevate maitsete nautimise eesmärgil. Mul pole õrna aimugi kui palju erinevaid õllesorte siin on. Järgmisel nädalal ootab mind ees veini ning juustu degusteerimine. Ka need on siin väga väga teema!

Ma loodan, et ma polnud mitte kriitiline, vaid pigem just motiveeriv oma väärtushinnanguid ning mõtlemist pisut üle vaatama. Mulle tundub, et tegelikult juba viimase pooleteist aasta jooksul on see "muutus" juba käimas. Märgatakse rohkem enda sees ja ümber olevat. Ja selle üle saab vaid rõõmu tunda.

Mulle meeldis mu ema viimases kirjas olev lause: "et mul oli suur rõõm näha eile õhtul nii puhanud ja õnnelikku inimest."
Sest nii on. Ma olen õnnelik!

Minu jaanipäev!

püütud hetked

Going back to Cali

(kirjutatud lennukis teel läänekaldale)

Erinvad kihid langevad üksteise kohale, sobitudes omavahel nagu tetris.

Hommikune mate ning tasuta rõdu-kontsert Brooklyni linnarahvale. Ja mind goggle'dati. Alternatiiviks teha Ashwinist laul, mille Tema peab üles võtma. Parim ever. 

Muidugi päeva naljaks sai see, et mu neerud ütlevad üles. Küsisin palju tobedaid küsimusi selle kohta, milline vesi võiks olla ligilähedasim meie mineraalveele. Häman siiani udus. Kuid hiljem ostsin kookosvett (põhimõtteliselt nagu kookospiim, aga vesi). Tegel't siiamaani mõtlen sellele, et tegelikult ega ma väga pole siin olles söönud ja ka veega on olnud limiteeritud lood. No, minu arvates kraanivesi ikka suht juua ei kannata. Ja eks ma siis olen ostnud pudeldatud vett.

Edasi lendasime linna peale, et kas külastada Rahvuslikku Ajaloomuseumi või MoMasse. Jalutasime läbi linna, kuniks.. tuli võtta vastu karm, ent aus otsus, et see Ajaloomuuseum pole vist päris väga minu rida. Siiski käisime sees, tegime pilti ja veendusin - käidud. 

Tunduvalt lõbusamaks kujunes külastus MoMa-sse. Ashwin ja Leslie tulid ka sinna. Peale kella 16 on see reedeti tasuta. Järelikult - väga palju inimesi.Alguses käisime niisama ringi uudistamas moodsat kunsti. Ühel hetkel pidid nemad ära minema ning minu südamele pööritav erutus, et Ashwini tagasi goggle'dada feilis kaks korda järjest. Mul oli talle ideaalne alternatiiv. Aga noh.. selle juurde me veel jõuame. 

Siis läksime üles viiendale korrusele, kus olid Kahlo, Dali, Picasso jm tööd. Kuid isegi pisut huvitavam oli see, kuidas inimesed käisid üksteise järel piltide eest teiste ette, tehes välguga pilte. Või siis ilma välguta. Või siis tema ja see kunstiteos. Telefoniga, iPadiga ja nii edasi. UnF*Believable! Meid ajas see nii pöördesse, et tegin pilte hoopis neist, kes seal pundina mulle poseerisid, ilma minust välja tegemata. Super!

Mis järgmiseks. Siis vist oli taas jalutuskäik Pargis. Tagasitulles hüppasime läbi ühest tuntumast juudi-delist. Mul pole õrna aimugi, mida ma seal sõin, aga taas valge jahu toode. 

Just siis aga otsustas hakata sadama nagu hull. Tahtsime veel enne õhtusööki kohtuda Teemuga. Jah, temaga on kõik korras. Lihtsalt.. või noh, lihtsat polnud seal midagi. Tuumapohmell.Word!

Aa, ühesõnaga valikuvõimalusi oli kaks, kas oodata kaua (ei tea), kuniks vihm järgi jääb ning sellega võibolla kaotada võimalus Teemuga kohtuda (kuna õhtusöök oli kell 20) või siis joosta vihmas. Just, võtsin oma kingad jalast ning lippasin paljajalu mööda 5ndat Avenüüd subway poole. Rohkem hipi ei saa vist olla. Aa ei, saab küll. Mul oli Pikku Poika kaenlas nii et kui ma oleks otsustanud oma ukulele ära rikkuda, siis veel hipim oleks võinud olla siis kui ma oleks veel mängides-lauldes niimoodi jooksnud. 

Jep, ja järgmine peatus "Kolme Lina Saloon", kus Teemu oli. Kõik asjad olid selleks hetkeks nii ilusti kohakuti langenud. Täpselt õiged connection-metrood ja et kus see baar on, näe seal. Ja muidugi Blue Note'i vastas. The Blue Note! Muideks oli just käimas NY Jazz Festival, aga nh, so what. Nagu ma olen ka korduvalt mu kohalikele sõpradele öelnud - sellel reisil on minu jaoks fookuses ja seetõttu ka olulisim hoopis muu - need inimesed kellega ma kohtun ja et sellele biidile pihta saada. Ja sain ka. Kui esimestel päevadel ei mänginud mu peas mitte mingisugustki muusikat, siis nüüd viimasel kahel-kolmel päeval aga küll.

Igatahes, jõime seal ühed Budweiserid ja korraks sain ka Teemuga omaette hetke. Ta tundus olevat õnnelik. Tundus vähemalt. 

Siis metroosse, et jõuda veel ruttu kodust läbi, et märjad riided vahetada, NolensVolensi plaat kingituseks kotti pista ning tagasi teele. Jõudsime Christa ja Matt'i juurde suht täpselt. Neil oli laud kõige paremate delishidega. Väga armas paar. Olime alguses nende juures, hiljem läksime välja ühte baari istuma ning siis paariks tunniks koju magama. 

Hommik algas 4.45. Lahkudes joonistasin Ashwinile veel ühe goggle'si post-it paberile. Kuna aga see oli nii halvasti joonistatud, siis loodan, et ta peab seda enne kaua jõllitama kuniks aru saab, millega on tegu. Hiiii… (giggles)

Lahkusin toast 5 minutit enne teda, et mul oleks maja ees mõni hetk endaga ja NYga. Üsna pea oli auto ees ja nüüd juba istun lennukis, pugin Ashwini antud pistachiosid, kuulan Dadelust, Tema magab kõrvalistmel, kohe jätkan Ekke Mooriga. 

Mõtlen Su peale. 

Update: 

Esmaspäev, 25. juuni. Kell on 19:29 kohaliku aja järgi. 

Joon jõhvikamahla. 

Põiepõletik on nüüd avalik kõigile. Palun vabandust kõigi pärast, kes muret tunnevad mu pärast - pole põhjust. Mõtte ja armastuse jõuga ravin ennast ja saan terveks ka. Muretsemine on nagu kiikumine - liikumine küll, aga edasi ei vii. 

Aga nüüd lähen oma rattale järele, et siin paremini-lihtsamalt-kiiremini kaugemale jõuda.

Ja see oli mulle nii oluline ja vajalik, et ma täna oma kallite inimestega hommikul sküpe-teel rääkida sain. Olete mulle väga kallid!

Nii palju on

Lappasin just läbi oma eilseid-üleeilseid pilte.. Kuna ühe päeva sees on juba nii mitu seiklust, tundub möödunu üsna pea juba kauge minevik. Pean siis silmas seda, et alles üleeile õppisin mängima doominod, kuid juba eile skoorisin nii et vähe pole. Tundub, et see oli juba ju ammu.

Eilne hommik oli tõesti raske. Lootsin, et kord kui jõuan Central Parki, siis lebon terve päeva.
Läks veel paremini.
Hommikut alustasime üle Times Square jalutades Bryant Parki, kus doominod mängides pundi neljandat liiget ootasime. Robert on üks 60ndates vanahärra, kes NY Times'is töötab ja ühtlasi legendaarne tegutsev raadiosaatejuht on. Kelle kõigi kuulsustega kus ta kohtun'd on ja kus käinud ja igas't lugusid. Ta juba ammu ootas minuga kohtumist, kuna oli pannud mulle "nimeks" Miss Estonia. (Harjutasin enne temaga kohtumist käeviibutust.)

Kõndisime mööda tänavaid kui ühtäkki Robert ütles, et kuulge, lähme selle maja katusele, et sealt on hea vaade Empire State Buildingule.
Jõudsime tolle kõrghoone ette kui ta ütles, et "act serious". Ehk siis, tuli välja, et too baar-lounge-roheala on tegelikult privaatpidudele ja sinna üles nii lihtsalt ei saa. Meil tõsised näod peas tormasime liftide poole, kui ühtäkki kuri adminn küsib, et "kuhu te lähete ja kellega te olete". Mille peale Robert nagu muuseas vastas, et "me korraldame seal ühe peo ja ootame oma peokorraldajat Diane'i, kui ta tuleb, saatke ta üles". (WOW!!!)
Ja siis nigu mehed muiste lifti, üles 32 korrusele ja kõik. No sellist vaadet annab ette kujutada. Kõik peo peal Sinu ees ja olemas.

Siis läks me punt laiali ning me läksime Ashwiniga ta tütarlapsele mõeldud pildile pildiraami otsima (neil oli eile õhtul esimene aastapäev). Ühtlasi viis me tee ka läbi Grand Central Stationi. Selle tuiksoone biit oli sama tugev ja kiire kui Times Square'il, ent puudus see ürgsus. Ma lubasin, et mõtlen veel selle koha peale.. ja mõtlengi.
Taas Union Square'il tegime väikese pikniku kui äkki tuli üks naisterahvas ja palus mult viis minutit, et ta töötab lõhnafirmas, mis tahab teada mis ma arvan järgnevast kolmest lõhnast. Väga tobe/tore oli!
Viimaks küsis mult et kust ma pärit olen. Hakkasin ebalevalt rääkima, et Eesti, see on üks väike.. "Ma tean Eestit väga hästi. Te olete üks maailma ateistlikum riik. Ma teen sellest oma uurimustööd!"
Väga üllatav.

Siis sai me kolmik uuesti kokku, kuid pudenesime taas laiali. Ning mina läksin üksi oma teed. Jalutasin mööda 5. Avenüüd üles Suure Pargi poole, imetlesin inimesi, arhitektuuri, kultuuri ja loodust. Ühe poe vaateaknale oli päevitama tulnud üks suur ööliblikas (vist).

Pidin ka Teemuga kokku saama, kuid.. segastel asjaoludel pole mul õrna aimugi kus ta on ning kuidas tal on. Ühel hetkel saatsin sõnumi, et kas Sa oled veel elus. Vastust ei tulnud.

Hiljem pidin sõitma alla downtowni Wall Streetile. Võta 4 või 5 ekspress, see on poole tunniga kohal.
Jah, sellele lisandus veel kolmveerand tundi, kuna idaeuroopaturist ei saanud ilmakaartest aru. Kui päike tõuseb idast ja loojub läände, siis mina peaksin minema sinna suunda (kõndisin u 7-8 minutit täpselt vastupidi). Siis pargist välja jõudes taaskord, ma pean hoidma lõunasse, järelikult.. jälle mitu blocki teises suunas. Palusin ühtelt möödujalt abi. Väga sõbralik noormees (kõik New Yorkis on nii sõbralikud! Naeratavad ja pühendavad Sulle selle hetke mida vajad!) Viimaks küsis, et kust ma pärit olen. Alustasin jälle ebalevalt, et.. Eesti on üks väike... "Jah, ma tean. Mul on sõbrad eestlased ja..." Jälle! Eesti on kaardil!
Viimaks metroosse jõudes sõitsin umbes 50 blocki täiesti korralikult uptowni, kuigi.. Jah, viimaks jõudsin alla välja. Otsisime kohvikut ning äkitselt keset kõrghooneid oli üks kitsas tänav madalate majadega kus vasakut ja paremat kätt olid ungari, prantsuse, saksa, vene, gruusia ja mai tea mis kõik veel euroopa maade kohvikud ja baarid. Akendele olid tõmmatud suured ekraanid, kust tuli jalgpall ja õlu voolas jugadena. Nagu Euroopa!
Ostsime kohvi, istusime kõnnitee pervel ja pugistasime peenikest naeru nende miljonäride üle, kes kõik siin töötavad ja elavad.

Täitsa alt lõunakaldalt väljub iga poole tunni tagant üks praam, mis täiesti priilt viib njuujorklasi ühele saarele. Ja päikseloojangul, tõusva kuu ajal loksusin mööda kohalikust kaunitarist, Statue of Liberty'st.
Ei oska mingit seisukohta võtta. Ma mõistan, et mis tähendus tal mingitele inimestele on, aga.. veel?
Mulle tegi rohkem rõõmu kõik need inimesed, kes seal praamil tollest kaunitarist pilti tegid, üksi-endast-kolmekesti-perega-telefoniga-iPadiga ja nii edasi.

Ja oligi öö käes.
Tagasi Bkln'i.
Käisime veel ühes pitsakohas nimega PeteZaaz, kus peale sulgemist töötajatega "lille"lõhnalises sisehoovis kohalikku õlut taas degusteerisime.

Ööd on palavad ja keha on soolane.
Isa soovitas mineraalvett juua, et mitte neerudele põntsu panna.
Hea soovitus on arvesse võetud. Lähen otsin täna mineraalvett.

Täna on teine biit

Tänane ärkamine on olnud vaevaline. On siiamaani. Keha valutab ja on kange. Ja millegipärast on sisemine tempo-tuju kah madal. Isegi kurb.
Mul on mõned mured, aga kuna ma muretseda ei taha (sest et see on nagu kiiktooliga kiikumine - liigub küll, aga edasi ei liigu) siis ma nendega veel ei tegele. Kuniks nad otseselt oluliseks ei muutu. Einoh, nad on olulised küll, aga.. veel pole probleem.

Ja ma higistan. Ma muidu kunagi ei higista. Ei saunas, ei pikamaa jooksul, ei üldse. Ja nüüd on mu keha pidevalt sticky. Täiesti uus kogemus. Käin koguaeg käsi pesemas, et enda enesetunnet parema ja puhtamana hoida. Uih.

Eile sai palju maad kaetud.
Alustasime päeva mate-rituaaliga. Tema parim sõber Ashwin (kelle toas ma siin olles ööbida saan - ma olen talle väga tänulik selle eest!) oli siis niiöelda selle tseremoonia läbiviija. Seal on kindlad reeglid, millest mul polnud õrna aimugi. Erinevad nimetused. See oli väga huvitav kogemus.

Peale seda sõitsime Queensi. Absoluutselt teine maailm. Äkitselt pole kusagilt kuulda enam inglise keelt, pole inglise keelseid silte - kõikjal on ladina-ameerika rütmid ja biit.
Päeva esimene söök oli Kuubas: riis ja oad, mingi mannalaadne küpsetis, mingi banaanisugulane fritüüritud ja mingi juur küüslauguõlis.

Siis läksime piirkonda nimega Flushing. Ehk siis Chinatown. Kui Manhattanil olev Chinatown on rohkem selline visuaalsem vist siis, siis Flushing ongi päris hiina.

Siin on käibel ka kahe-dollarilised. Küll aga mitte nii väga kasutatud. Umbes nagu meil krooni-ajal ühekroonistega oli. Ma mõtlen siis paberrahasid. Ashwin tahtis pangast neid kaheseid välja võtta. Meie Patrickuga ootasime fuajees. Ütleme, seal oli paarkümmend inimest. Äkitselt avastasime, et.. me oleme ainsad inglise keelt rääkivad inimesed seal.

Hiljem tuleb update.
Lähen nüüd välja mängima.

Kuidas tuli kuumus minu tuppa

Tuli vaikselt, tuli tasa.. ja umbes 3 minutiga.

Kell on kohaliku aja järgi 7:34, kui alustan selle sissekande kirjutamist.
Olen ärkvel olnud juba umbes tunnikese.
Ning just seetõttu, et toas on valge-valge-valge ja juunilõpu kuumus jõudis New Yorki umbes nüüd, tund aega tagasi.
Ventilaator on aknal ja puhub maanduva helikopteri häälega kuuma õhku tuppa. Või siis on sel eesmärk seda kuuma õhku ringi ajada? Ei saa päris täpselt aru.
Akna taga käib juba ammu vilgas elu.

Kogun biiti.
Mu kohalik giid siin on vist väga hästi selle läbi mõelnud, et ma kohe "pow!" rusikaga vastu nägu ei saaks.
Esimesel päeval jalutasime põhiliselt Brooklynis ja Williamsburg'is ringi. Viimane on suht hipikas, aga ka suht kallis piirkond, kuhu 90ndatel paljud kunstnikud endale pinna said lubada.

Ma peaksin ikkagi mainima seda, et kui head on siinsed inimesed. See oleneb ikka täiega sellest, et kuidas Sa ise oma südame avatuna hoiad, aga ka tema ütleb, et seekord NY külastades on ka tema vastu meeletult lahked oldud.
Eile rääkisime palju ka sellest, et millist tähendust sõna ameerika või ameeriklane juba omab. Ja kas tema, olles just mitte väga (üldse) stereotüüpne ameeriklane (kuna tal on pass, reisib maailmas ringi, oskab rääkida veel ühte keelt lisaks inglise keelele jne. - tundub iseenesest mõistetav meile, kuid mitte üldsegi niiväga siin!), saab üldse kunagi sellest vaba olla. Vestlus mis mitte kuhugi kunagi ei jõuakski, aga noh, kokkuvõtteks jõudsime ikkagi sinna, et oluline kummalegi on tegelikult ikkagi ju indiviid, mitte "in general".

(temperatuur ruumis tõuseb umbes 4-5 kraadi tunnis)

Ühesõnaga, sellest juba kirjutasin, et kuidas lennukis too imearmas vanaemake mulle kommi pakkus.
Lennujaamas, kui ma endale transpordipileti ostmisega väga hästi hakkama ei saanud, aitas mind üks lahke naeratusega härra (ta oli raudselt mingi suure lennu esimene piloot- raudselt!). Lausus veel lahkudes, et "Enjoy!" ja sellega oli mul naeratus terveks päevaks garanteeritud.
Ah muidugi, toosama hirmutatud "kontroll", et kes Su võltsi naeratuse korral või lausestuse vea peale võivad tagasi kodumaale saata - mitte midagi sellist ei olnud. Jah, järjekord võttis küll aega nii umbes tund-poolteist (tuli meelde 90ndatel vanematega Helsingis käimised ja tollased passikontrollid) - kuid midagi hullemat küll ei olnud. Naisterahvas naeratas mulle, küsis miks siin olen, palus teha sõrmelugeja kontrolli, lõi passi punase templi minu siinviibimise maksimaalse viimase lubatud kuupäeva, milleks.. ohohohoo tuli minu sünnipäev 15.09. Teadsin sel hetkel, et olen hea energiaga õnnistatud!

Ah, veel. Rongis siis, Brooklyni poole.
Noh, mul on mu Pikku Poika minuga kaasas, eksole. Ja, nagu ma ka arvasin, (kuna paljude möödunute) ning tulevaste vestluste algatajaks, pälvis "pisike poiss" endale tähelepanu ning üks noormees hakkas minuga vestlema. Noh, et kust pärit olen ja millega tegelen..
(ma juba kujutan ette hetkel olukorda, et kui mu isa või ema peaks seda juttu nüüd lugema, et oh miks küll nende tütrekene kõikidega koguaeg lahkelt ja naeratades vestlema peab - on ju olemas ka pahasid inimesi. Jajah, aga..)
Ma jätkan.
Nojah, mis seal ikka, tore oli lihtsalt.

Eile siis, jah..
Manhattanil High Line.
See on vanade rongirööbaste sisse-kohale tehtud paari kilomeetrine lineaarne park.
Ja see töö, mis aednikud on seal teinud, on lihtsalt imeline. Tegelikult, üleüldse, siiani nähtu põhjal - NYs on nii palju rohelust. Rõõm ja lust.
Siis sai külastatud galeriid, kus üleval Shepard Fairey tööd. Käisin seal ringi ja mõtlesin, miks need pildid küll mulle nii väga istuvad? punane, must ja valge- ofkoors.
Siis kohtusime tema parima sõbraga.
Ühtlasi proovisin esimest korda kohalikku õlut. Ja ei olnudki halb. Hiljem igaks juhuks paar korda veel.

Aa, aga kohalik kraanivesi küll hea ei ole. Kuigi väidetakse, et njuujorklased on ise oma vee üle uhked, et ikkagi saab kraanist juua ja.. No, kuigi mul on küll selline tunne nagu jooks ujulas basseinivett. Kloorikas käib üle pea.
Karta on, et täna aga paariliitrise veekankata hakkama ei saa.

Veel jalutasime ringi East Village'is. Imearmas Manhattani Kalamaja. Pisut teise arhitektuuri ning rohkemate kohvikutega küll. Ent sõbralik ja soe atmosfäär nigu Kungla tänavalgi.

Kohtusime veel ühe tema sõbrannaga. Istusime baaris, kus kaks vanemat baarmani ühte suurt logiraamatut huviga lugesid. Mul uudishimu ei kannatanud, läksin küsisin, mis see on.
"Ah, näe, ma olen siin töötanud 77ndast aastast juba. Sellest ajast on pärit ka too külalisteraamat. Oot, ma otsin, näe.. tseki seda."
Mick Jaggeri signatuuriga kritseldis.

Üks väga laheda biidiga koht Manhattanil on ka Union Square. Silte "Occupy.. midagi" ja õlleraha kogumisest. Üks härra tuli õhtul veel mingi sildiga, näe Su sõber on koledam kui... (siis keeras sildi teispidi.. "Brad Pitt". Now give me money.
WTF?

Hiljem peatusime ühes pisikeses söögikohas. Küsisin, et mis kultuuris me nüüd oleme. Vastuseks kõlas - Venezuela. Mõtlesin, et peaks hakkama üles märkima mitme eri kultuuri sööke ma nüüdseks nautinud olen. Esimesel õhtul oli Trinidad. Ja Jaapan. Nüüd siis too viimane. Nimekiri jätkub.

Too parim sõber Ashwin soovitas minna Empire State Buildingu tippu. See on avatud kuni kaheni öösel. Viimane lift üles läheb 1:15.
Oli plaan sinna minna eile, aga väsimus võttis maad.
Ehk täna.
Insallah.

Olen tänulik.

(kell on 8:34. Ei tea kas jään veel uuesti magama)

Esimene hommik

Leban voodil ja kuulan aknataguseid hääli.
Nüüd olen kirjutanud mõned kirjad kodustele.
Ja nüüd lähen välja mängima.
Ma naudin!

kui olin veel sealpool suurt vett

18.juuni.14:01 (Lennuk Frankfurt-NYC)

Väikseimadki pisiasjad on fookuses.. 

See, kuidas Vantaa lennujaam oli kui hiigelsuur organismus, mis teatud "tõmmete" järgi hingab ja ohkab omas kindlas rütmis. 

Kuidas peale turvakontrolli jään pimeduses oma lennuvärava ees pingil magama ning ärgates on alanud täiesti uus päev, umbes 100 inimest mu ümber sagimas ja r-kioski tädi rõõmsalt kohvi jagamas.

Kuidas mu ees sibab üks pisike putukas. Mina ei tea kes see putukas oli, küllap Sina kindlasti. 

Ja siis tuleb teade, et lend on "overbooked", mis tähendab, et nüüd hakatakse inimesi teise lennuki peale saatma. 

Ja siis saabub Teemult sõnum, et ta magas sisse ja ei teagi kas jõuab oma lennule. 

Ja siis meeletu kaelavaluga lennukis üles ärgates selle peale, et keegi topib mingit singi-juustu-saia mulle pihku, "real-girl" naeratusega "Koffii oor tii" küsides. 

Mingitel segastel põhjustel lähen C14 värava asemel hoopis B-väravaid jahtima. Läbin mingi ootamatu (ja pisut teistsuguse) turvakontrolli, läbin kilomeetri või paar ja leian siis tabloodelt ainult aasiariikide linnad sihtkohtadena.

Ja siis kõndides taas kilomeetreid, et jõuda tagasi C-sektsiooni.

Mu ees istuvad kolm tüdrukut. Täpselt ühesugused. Söövad täpselt ühesugust jäätist ja vaatavad mind. Võtan kotist peotäie mandleid ja krõbistan neid.

Siis hakatakse sisse laskma. 

Read 49-50. 70-.. somethingsomething. read need ja need. Ja siis on ka minu kord. Erinevad trepid, suunad, liftid, tunnelid ja äkitselt olengi lennukis. 

Eile check-in'i tehes sain endale valida kolmekohalisest pingireast keskmise. Jah, noh, pole lugu. Oma rea juurde jõudes küsib äärepeal olev naisterahvas, kas mul oleks midagi selle vastu, et akna all istuda, siis nad saaksid emaga kõrvuti olla. Rõõm!

Naisterahvas mu kõrval, umbes 75-85aastane vanaproua on rahvuselt sakslanna ning tema 40ndates tütar on ameeriklanna. Nad on väga sõbralikud. Mingil segasel põhjusel hakkab vanaproua minuga koguaeg saksa keeles rääkima. Ta tütar peab teda parandama, et "ema, ta ei ole sakslanna". Üsna pea poetan moka otsast, et noh "ein bissien" saan aru. Selle peale vanaproual rõõmu palju ning pakub mulle oma minigripi kotist vitamiinikommi.

Loen "Ekke Moori". Kolmandik on juba läbi. Olen selle koha peal, kus Ekke on tolle praosti juures tööl. Kuidagi kurb on. Või noh, raske rõhuv. See selleks. 

Vanaproua Erika küsib mult, et mis keeles see raamat on. Ütlen Eesti, Estland, Estonia, Estnisch, Baltics... Ah, et venemaa juurest kusagilt? Jah, jah on jah. Aga mis keelt Sa siis veel räägid. Noh, peale eesti ja inglise ja pisut saksa keele ka ikkagi tsuti vene ning sekka soome keeltki. Selle peale lööb tädike käsi kokku ja ütleb mu kohta superandekas. Ma naeratan ja olen tänulik. 

Nüüd on söödud ravioolid (no pork!), joodud pokaal valget veini, vaarika-jogurti koogitükk ja tass kohvi. Misiganes ajavööde nüüd ka olla võiks, tean et kohalejõudmise aja järgi on veel öö. 

Und.