Motivation wall

Aegajalt on mul vaja endale ikka meelde tuletada, et kes ma olen ja mida ma tahan. Kus ma olen ja kellega ma olen. Ning kust ma tulin ja kuhu ma (edasi) lähen. Ning kõigi selle peale ja alla kõlab veel "miks".

Eile oli pühapäev, 8. juuli ja see tähendas vaid kahte asja. Viisime Kevinile auto tagasi. Tegime ka Kevinile teene ning korjasime ta aiast viigipuult kõik viljad ära (ta ise ei söö neid - ütleb, et ei paku pinget). Sealt edasi vurastime Jack London Square'ile, kus igal pühapäeval on farmers market, et osta värskeid vilju ja marju. Taas valisin kompoti-moosi tegemiseks värskeid aprikoose, nektariine ja ploome. Tahtsin õhtusöögiks teha ka herne-mündi püreesuppi, aga hernestel pole hooaeg ja piparmünti ei leidnud.

Siis jalutasime kaks kvartalit üles, et minna Sinise Pudeli kohvipoodi. Käisime seal ka üleeile hommikul. See on väike koht, mis alustaski nurgapealse kohvipoena, aga nüüd on levinud üle maa. Ostsin ka väheke ube, mida Eestisse kaasa võtta. Aga täna hommikuse seisuga on selline tunne, et see pakikene jääb siia ja tuleb uus osta.

Siis viis tee meid veel kaks kvartalit edasi ühte õllebaari, Beer Revolution, kus proovisin erinevaid IPA-sid. Alguses plaanisime seal olla vaid "ühe õlle", kuna kõht tühi ja nii.. Aga siis tulid sinna Tema sõber Mario, koos oma naise Bailiga, kuna mõlemad olid huvitatud ühe eestlanna nägemisest. Päike paitas me päid ja põski ja see oli hea. Hiljem käisime ka neil külas ja siis sõidutati meid tagasi me rataste juurde, kust siis küpsenud viljade ja salatitega tagasi koju vurasime.

Aeg pannkookideks.
Kama ja kaneel ja keefir ja nood samad "õnnelike kanade õnnelikud munad" ja värske moos ja rõõmu kui palju.

Õhtu saabus vara ja uni sai magus.

Täna hommikul oli mingi jonn ja pidin selle ära jooksma ning parki maha jätma.
Nüüd on juba parem. Sõime pannkooke ja äkitselt tõi Ta kaks pitsi Vana Tallinnaga. See tõi hea biidi jälle tagasi.
Väljas on ilm pilves ja isegi pisut jahe, kuigi lubas vastupidist.
Aga ehk ilm selgineb, siis taas SF tänavate vahele ekslema ja eksima.


Nii lühike tänane (eilne) lugu saigi.

Soovin head.

On Pühapäev, 8. juuli ja minu nimepäev

Rääkisin Talle eile, et enne siia tulekut hakkasin "allalugemist" tegema 1 kuu ja 17 päeva enne. Nüüd aga tunnen, et see "allalugemine" on vastupidine. Nüüd loen päevi, mis veel jäänud on, enne kui tagasi koju pöördun.

Roadtrip number 2.

Kuna Kevin jättis auto veel üheks päevaks meie kasutusse ja Tema arvas, et tunneb end piisavalt hästi, siis tahtis Ta mulle veel California paiku kaunimaid ja imelisimaid jagada. See osariik ei küllastu.
Kõigest 15 minuti kaugusel linnamürast, GG sillast ja udust, on taas mägised teed ja rikkalik loodus. Nagu oleks tagasi Big Sur'is.

Varsti jõudsime ühte pisikesse külla, kus peeti laupäeva nigu muiste ja farmers market igal pool. Ja minule see suur õnn sisse ära ei mahtunud ning pisaratest tulvil silmad enam ei fokusseerinud ning ühte väikesesse aeda maha potsatasin ning pisut "pealt ära kallasin". 
Asutsime sisse ühte raamatupoodi, kus taas otsisin Talle ühte raamatut, ning nagu poest väljudes vahetuse järgi aru sain- ka Tema mulle.


Taas teele, kahel pool suured mägised põllud, kus kõikjal "õnnelikud lehmad" (ma pöördun selle juurde tagasi). 
Järgmine peatus oli taas ühes väikeses külas, nüüd juba kaugemal põhjas. Kas selle koha nimi võis olla Iverness, pean järgi uurima. Aga nagu kaart näitab, siis Tomales lahe kaldal. See oli siis selline tore väike koht, kus sellest samast lahest püütud värskeid austreid mõni hetk hiljem grillituna proovida saime. Ma sõin austreid. Värsked austrid. Ja kui maitsev see kõik oli. Delish!


Ja siis ühtäkki sõitis parkimisplatsile üks mootorratas, kust väljus hallipäine vanahärra, iiri torupill kaenlas, kõndis meetreid paarkümmend eemale lahe kaldale ning päästis muusika oma seest valla. Püüdsime seda kõike mõistusega aru saada, ent mission impossible. Hiilisin vanamehele lähemale, et püüda meloodiat - Amazing Grace. 
Selle loo olevat kirjutanud kunagi üks mees, kes aastaid oli olnud orjapidaja, kuid oma elu lõpul seda hirmsasti kahetsema hakkas ning seetõttu Jumalale selle loo oma pattude kahetsuseks lõi.


Ta ütles, et austrid nimetame ooteks, kuna nüüd järgneb pearoog.

Sõitsime tagasi lõuna poole, et peatuda väikeses teeäärses külas, kus siis.. "et kui me oleme proovinud paljude erinevate maade roogi, et mis siis võiks olla ameerika toit, et kui see oleks hamburger, siis selle burgeri peab saama siit." Ehk siis, kõik selles burgeris oli kohalik ja organic. Ja võtsingi selle sama "õnneliku lehma" lihast tehtud burgeri, kus vahel veel sinihallitusjuust, mis samuti toodetud mõned miilid eemal, ja värskeim salat ja imehead friikartulid. Hindadest räägin ehk mõni muu kord, siinkohal pole see oluline.
Olin neile õnnelikele lehmadele tänulik, kuna nüüd see õnn oli minu sees. Või noh, vähemalt pisut üle poole, kuna ma rohkem lihtsalt ei jaksanud.

Selles samas restoranis oli ka suur lett lihale. Ning sai osta ka kanamune. Jällegi väga õnnelike kanade õnnelikud munad. Ühe tosina õnne ka kaasa endaga võtsime.

Kuid ka see polnud veel kõik.

Pea keerasime taas California Highway 1 peale, mis käänuline ja kõrgustesse tõustev. Ta tahtis mulle näidata ühte erakohvikut, nagu ma aru sain, aga kuu teisel nädalavahetusel on see suletud. Aga noh, olgem ausad, oli ju kuu esimene laupäev, aga.. midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

Siis läksime randa. Oookeaan! Jälle.
Aga teel ma sain Liisu käest ühe sõnumi, mis mul taas veed üle ääre lõi. Moona!

Ning siis oli aeg taas kohaliku õlle degusteerimiseks. Kohaks oli Pelikan Inn. Uksel oli suur silt, et palun võtke ära oma jalanõud, mis võivad kahjustada meie 100aastast põrandat.
Mõtlesin, et kui säärane ettevaatlikus ka Tallinna vanalinnas oleks.. 100 aastat siin kontekstis (arvestades 1776. aastal kinnitatud Iseseisvus Deklaratsiooni) on ikka väga vana.

Viskasime murule pikali ning mängisime doominod.
Varsti tuli mul aga kurbus. Ja see kurbus ületas doomino ja pelikanid ja õlle ja päikesegi.
Oeh, ei teagi miks.
Tean ikka, aga noh, mis sa ikka teed.

Ja siis sõitsime tagasi. Ta ütles, et viimased kaks üllatust veel.

Minu esimene sõit üle Golden Gate silla, kusjuures.. läbi tolle kuulsa paksu udu, mis voolas nagu ülekeev piim pahinal üle tee. Nähtavus oli kõigest paarkümmend meetrit, kui sedagi.

Ja viimane üllatus oli Twin Peaksi linnaosas, kust siis oleks pidanud avanema vaade imekaunile päikseloojangule, aga oli tugev tuul ja kõike mattev udu. Täitsin seal oma alternatiivi, ehk siis chinease fire-drill. Noh, las ta jääb.

Mäes alla, läbi Castro (mis on siis geide linnaosa) Missionisse (kunstnike linnaosa), et külastada taas ühte raamatupoodi. Oh rõõmu, mida pakuvad mulle raamatupoed. Ja raamatute ostmine on nauding omaette.

Ent siis, tervislikel põhjustel ning ka seetõttu et oli juba hiline õhtu, tagasi koju.
Pikk ja emotsionaalne päev seljataga, nautisime veel pisut õhtusööki ning nurgas seisval jõulukuusel põlevaid lambikesi ning nii see õhtu omadega öösse saigi.

Täna aga pole plaanis muud kui, et Kevinile auto tagasi viia ning siis läbi Farmers Marketi koju, et pannkooke teha.
On Pühapäev, 8. juuli ja minu nimepäev.

Tagasi linnas

Kuuepäevane matkamine on seljataga. Sellest kirjutamine nõuab omajagu aega ja mõtestamist. Ainuüksi külastatud kohtade nimekirja koostades võttis eile õhtul ikka tunduvalt rohkem aega kui tavalise shopping-listi koostamine. 


Niisiis, on jäänud veel viimane nädal. Ja tänahommikuse seisuga peaksin nädala pärast juba Tallinna tänavatel jalutama ning kohalikku kohvi otsima. Ent täna olen veel siin. 


Kuna Tema jäi haigeks (ometi pidi eile tööd tegema) oli mul aeg endale ja endaga, võtsin ratta ja läksin San Franciscosse. Koostasin endale pisikese ringi, mida siinkohal tahaksin jagada.
Kel plaanis millalgi SF-s kah mingi jalgrattasõit teha, siis see on täiesti arvestatava pikkusega (u 25 km) ning imeimeliste vaadetega. 

Algustasin San Francisco City Hall'i eest (kuna mu Bart-rong-metroo peatub Civic Centeri peatuses, mis ongi siis nimetatud kohas). Seal oli mingi mustlaste laat, müüsid vääriskive ja kuldkette (loe: kive ja kette). Raekoja ees toimus mingi meeleavaldus ja lendles hiigelsuurt vulvat meenutav õhupall-lill. 


Mööda Fulton Street'i sõitsin üles kuni Alamo Parki. Sealt avaneb imearmas vaade nendele "Lastega kodus" või siis "Võluväe" majadele. Siin kutsutakse neid "Painted Ladies". Park oli täis turiste, kes endast väikese lillepeenra ees ja taga pilti tegid. Miks küll?


Siis sõitsin mäest üles ja alla mööda Fell Street'i, kuni taas ühe pargini - The Panhandle. Piklik park, mille ääres on ilusad ja veel ilusamad San Francisco majad üksteise järel reas.

Park läks sujuvalt üle Golden Gate Pargiks. Seal on pesapalliväljak ja golfiväljak ja SF Botaanikaaed ja Roosiaed ja De Youngi muuseum ja väiksed järved järved järved ja ühtäkki on.. Ookean! Ookean! Ma veel jõuan selleni, aga nüüd mõned päevad tagasi ma tegin vist veega vaherahu ning minusse tulvab suur rõõm kui ma näen nüüd seda suurt vett mu ees ja ümber. Ookean! See on imeilus!

Istusin randa maha ja olin ise ja olin endaga. Õnn ja rõõm! Kajakad ja rongad. Ja mõned inimesed. Ja surfarid ja lendlauagalendajad. Ja muidugi, kaks venelast mu selja taga grillkanatiibu lutsimas.

Kuna päevavalgus ajas takka, siis peale pooletunnist pea meditatiivset seisundit, tuli edasi minna. Nüüd sõitsin mäest üles kuni Sutro Heights parki. Adolf Sutro oli SF linnapea 1890ndate lõpul ning rajas sinna parki iluaedasid ja vaateplatvorme. Ning sellest veel mõnedsajad meetrid edasi on paik nimega Lands End. Ja see ongi seni mu kõige läänepoolseim tipp, kus olnud olen. Taas IME-line vaade ookeanile. Ookean!

Siit edasi läks raskemaks, kuna tuli rattaga üles saada nii umbes 40kraadisest mäest. Olgu, liialdan, aga no suht püstloodis küll. Ja siis mööda Geary Blvd'i alla kihutada. Alustasin 48. avenüült ja kihutasin (kihutasin!) kuni 8ndani. Sest seal oli üks tore kasutatud raamatute pood - Green Apple Books, kuhu mõtlesin korraks sisse põigata. Ei õnnestunud mul see, kuna viibisin seal poes üle kahe tunni. Õigemini on sel poel kaks poodi, üksteisest kahe väikese ukse kaugusel. Üks pood on ainult ilukirjandusele, teine... kõigele muule. Otsisin Talle raamatuid, mida olen ammu soovitanud Tal lugeda. "Väike Prints" ja "Mr Vertigo". Siis Talle veel üks Coratzar ning mulle sain kah ühe raamatu. Taas Paul Austerilt. Kuid ma tean, et pean sinna veel tagasi minema.

Ja kui poest välja astusin oli juba pime. Siis veel natuke kihutamist ning tagasi Raekoja ette, kust siis alla Bart metroosse ning tagasi Oaklandi.
Istusin pisut meelega, pisut kogemata vale rongi peale ning panin natuke vales suunas. Meelega selles mõttes, et saaksin Oaklandi pisut teise külje pealt näha. Maha tulin Merrit Lake peatuses, kust siis õhtutuledes valgustatud järve äärt mööda tagasi koju vurasin.

Õnn ja rahu mu sees ja mu ümber.
Olen hakanud tagasi koju tulemise peale mõtlema.
Olen tänulik ja õnnelik.

Kuna Kevin ei vaja autot ette homset, siis saame ka täna teha väikse väljasõidu.
Kuhu? Ma veel ei tea.