Sängymonttu

Eile oli TTT-s (see on see teatriuurimise keskus) väike pidu. Algas see siis kogunemisega. Nägime ka meie kohalikke kolleege - neljanda aasta näitlejatudengeid. Ühiselt mindi siis ühte sprodisaali, kus siis peeti maha üks vägev võrkpallivõistlus kolme erineva meeskonna vahel: Staff (ehk siis Kristiani meeskond), Näty (kohalikud näitlejatudengid) ning meie. Võitjaiks tulime siiski meie. Hurraa!

Seejärel oli organiseeritud meile saun. Peale seda pakuti süüa ning juua. Kui alguses oli taustaks juutuubi-pidu, siis hiljem oli ühes väikeses black-boxis (meil viljandis on küll suurem! :D ) väike lava üles pandud, kus siis live'is kõik soovijad üles said astuda. Esitati kõike: omaloomingust jazz standarditeni ning kings of leonist Olav Ehalani. Kohal oli ka "lady gaga" (-silmadega tütarlaps - says Kait).

Pidu oli küllaltki meeleolukas, meie põhisebijad olid hoos ning pakkusid sellega meieomadele piisavalt muigamist ning kõneainet. No meil saab ju ainult hea meel nende üle olla. Detailidesse ei lasku.
Aga kuna meie kõigi kehad olid intensiivsest töönädalast niivõrd räsitud, siis al-ko-hooli meie peale nii palju ei kulunudki - kaks pokaali veini ning kännuämblik valmis.

Seetõttu ei kulgenud pidu ka kaua ning üsna varsti tatsasin ma meie õunahotelli poole. Jõudsin koju, Ivo ja Jim juba oma läpparite taga ning internetisügavustesse uppunud. Kiirelt kähku läätsed-silmad peast, kikud puhtaks ning tuttu. Viimasena veel kõlas lubadus, et homme magan voodi sisse augu.

No umbes nii ka oli. Sest kui kell uue päeva hommiku asemel juba keskpäeva näitas, siis oli küll rahulolu magamisest suur. Ometi emotsioon unest kandis siiski rohkem ning seetõttu oli meeleolu natu nukker. Nägin unes, kuidas olin Berliinis Karl-Marx Alleel ning puud olid juba lehtis. Siis seal umbes selle Kosmose keskuse juures (vist) jätsin Otiga hüvasti, et ma lähen nüüd Berliini (?). Mul oli mingi ratastega kohver, mida ma siis enda järel vedasin ja ise kordasin peas, et lennuk läheb kell kaks, ma ju hommikul vaatasin. Kuid siis hakkasin kahtlema, et äkki oli varem. Otsisin oma pileti välja ning nägingi, et lennu väljumisajaks oli 13.45. Vaatasin kähku kella - 13.35. Ja oi seda nukrust siis. Mõtlesin, et see peab olema uni. See ju on uni. Ärka ometi üles ning vaata ruttu kella, sest äkki siis jõuad veel. Ning ärkasingi. Kuid nukker olin ikkagi. Berliini igatsus on peal. Ausalt.

Nojaa, tõusin siis üles - Tõnis oli juba oma Skype-girlfriendiga ärkvel, Jim ning Ivo aga trippisid mööda unemaad ringi. Sõime ja heia-tuia veel umbes kaks-kolm tundi - selle aja jooksul ärkasid ka teised tüübid ja sai muljetatud eelnenud õhtust. Ning siis olid Kait ja Ott juba ukse taga, et lähme sinna künka otsa parki jalutama. Kuna taevas oli sini-sinine ning ilmaennustus andis temperatuuriks 12 kraadi, sis panin pidulikult pühapäeva puhul enda punased kingakesed jalga ning üsna pea sinna poole me tippisimegi. Mäe otsast aga leidsime Kirsti, kellega sis üsna pea poikudest eemaldusime (kuna ma kukkusin ning mind oli vaja haiglasse toimetada - okei, soft version -> panin ühe mataka maha küll, küünarnukk ning käsi natuke marraskil, ent see-eest oli mu maandumine ilusa varbasirutusega. he-he-hee).

Siis käisime Kirsti, Mari, Marioni ja Mailiga Macis kohvi ja muud head burksi ja wrappi ja friikaid söömas. Siis tõin meie 413-elanike puhta pesu sealt TTT-st ära, siis tiksutasin natuke aega siin ning kui poikud tagasi jõudsid, küsisin Jimilt Teatterimonttu kaardi ning läksin klaverit harjutama. Ja umbes kolm tundi hiljem jõudsin nüüd koju tagasi. Kiirelt pesemas, nüüd saatsin ära ka ühe kirja, mis nii nädal aega end oodata on lasknud ja nüüd veel siis siia. Kuid ei enam - nüüd tahaks taas magada. Tönna pakkus veel keeksi - mjämma!

Sängy - voodi
monttu - kraater

Simpeli ja hyvää!

Ja ma tõesti ei jaksa mitte midagi kirjutada. Justkui polekski midagi kirjutada? Aga ometi ju on. Nii palju tegelikult toimub proovides. Jajaa, mingid asjad peaksid jääma vaid sinna ruumi, kuid oleks tegelikult ka asju mida jagada, aga tõesti - füüsiliselt ja vaimselt lihtsalt ei jaksa. Lõunapausidel käin siin omenahotellis, et puhkan ja siis kirjutan midagi.. Aga see kujuneb vaid pelgaks hetkeks, mil lihtsalt voodile varisen ja kuhugi unedemaale ära tripin. Aga samas jällegi ei maga ka.. Vaid lihtsalt kondan mööda teadveloleku ja "mingi muu ajavööndi" piirimail.

Fakt on selles, et see etendus siin, järgmisel laupäeval, tuleb üks ägedamaid seni. Millisel kujul me seda Kanutis näidata saame, ma ei tea. Igasugused tehnilised võimalused on täiesti erinevad. Kuid nagu Kristjan ütles- "we don't need to worry about that. it's so far away".

Hommikul käis kohalik raadiojaam mu ja Jimiga intekat tegemas. No rääkisime ja rääkisime (Jim peamiselt, õnneks) ja siis neiu avastas, et ta poln'd rec nuppu sisse vajutanud. Nii, et pidime taaskord sama jutu esitama.

Ööd on meil siin meeleolukad!
Fotokavälgu sähvatustes.

Kütame edasi!

Ma usun..

..kõike mida Kristian ütleb. Ma ei loo temast endale iidolit, aga ma tõesti usun teda.

Täna tegime muusikat. Punki, rokki ja hipit. Homme saab tangot, metalit ja sussisahistamist :) Hea küll, eks vaatab-näeb.

Ja taaskord pean tõdema - mul on nii ägedad toanaabrid.

Waste everything You have

Anna endast kõik ja veel ja siis anna veel! See on selle aastase workshopi teema.

Kõik kursakad oleks nagu väsinud aga ometi on kõik õnnelikud. Õhus on elevust ja põnevust ja ootusärevust ja valmisolekut ja see on nii tore.

Hommikul kui sadamas kokku saime, siis käis siuke mõnus nostalgiline pilveke meist üle.. "kas mäletate kuidas me kaks aastat tagasi Helsingisse läksime.."

Aga mis meid siin siis ees ootab. Jõudsime Tamperre, esmalt siis sellesse "Centrisse" (mingi teatriuuringute.. mingi kooli.. mm.. ma vist ei kuulanud sellel hetkel päris täpselt kui sellest kohast räägiti). Meid ootas ees terve meeskond inimesi, kellega me siis nüüd tööd hakkame koos tegema: helitehnik, kaks valgustajat, üks tehnilise abi mees, produtsent (meil on produtsent! whoa!), selle Centri direktor, siis mingi pressiesindaja (Monttu kooli oma aga vist siis meil ka), projektijuht ja Smedsi promoja - Ville. Aga veel pole siin ühte koreograafi, ühte dirigenti ja.. siis veel keegi..
Appi, kui suur see projekt on!

Aga Kristian ütles jah, et meid ootab ees palju tööd. Pikad ja tihedad proovipäevad. Ja selle üle võib ainult rõõmu ju tunda! Mina küll juba tunnen.

Vaatasime järgneva kahe nädala graafiku üle ja siis tulime siia, receptionita Omenahotelli. Ainult sisestad koodi (84757 - tule külla) ja siis järgmise ukse juures uuesti ja kui kolmandale jõuad, siis vaheukse juures uuesti ja siis tuppa saamiseks jälle.

Ah, et kellega ma siis tuba jagan? :) Me like!

Ah, et.. mis siis veel? No, käisime enne natuke jalutamas, otsisime poodi ja käisime toome-mäe-look-alike künka otsas, kuid kuna ilm oli nii uduvihmane, siis sai see tripp suht ruttu läbi.

Tänan selle wifi eest Dax Hock's MacBook Pro 17"! Sest muidu on siin selles hostelis toa peale vaid üks juhtmega internet, kuid meie toas on täna õhtul suisa wifikontor avatud - istume siin neljakesti, kolm läpparitega, üks oma mini iRaaliga, vaikuses, kuid ometi on õhus nii palju kommunikatsiooni.

Siin toas on palav.