Quo vadis, Loore

Kui minust kirjutataks kunagi raamat, siis pakuksin selle pealkirjaks nimetatut. Sest vastuolulisuses on jõud. Ja see jõud ongi see, mis mind ikka välja otsingutele viib. Ometi seekord, ma ei pidanud ju Portugali sõitma selleks, et aru saada, et mulle Eesti kliima kohe mitte ei sobi. Miks siis? „Pois!“

Kui tihti otsin põhjust, et paigale jääda, siis millegipärast ei ole siiani veel seda leidnud. Sealt ka see vastuolulisus. Päev enne minekut pakkisin asju kokku ning mõtlesin irooniliselt, no kuhu ma jälle lähen. Selles ju see idee oligi, et päälinna kolides ma jään siia. No vähemalt mõneks ajaks. Aga ju see pole siis see.

Siis kui hakkasin seda reisut plaanima, siis millegipärast oli kõhus koguaeg mingi paha tunne. Ja mitte ainult, et „no kurat, keda ma petan, mul pole ju raha“, aga vaid ka mingi seletamatu hirm. Nii et vahetult enne piletite eest maksmist lõin ma alati põnnama ning sulgesin selle netilehe. Misasja?

Kuid siis viimaks, vast nädal-kaks enne sõitu otsin piletid „buukinghausi“ kaudu. Ometi, see halb tunne mu kõhust ei kadunud. Viimasel nädalavahetusel käisin ühel sünnipäeval ning õhtu lõppedes tegin midagi väga tobedat. Istusin M. kõrvale, vaatasin talle sügavalt silma ning teatasin: „Kui ma peaksin sellel reisil surema, siis ma soovin, et Sa oleksid teadlik järgnevast“. Järgnev oli minu testament. Kaalusin isegi seda, et kirjutan need vähesed ent olulised tingimused paberile ning paluksin kõigil juuresolijail olla tunnistajaiks. Ütlen ausalt, mind vaadati väga imeliku pilguga. Aga see kuues meel või naiselik vaist või ma ei tea mis, ütles et midagi veel juhtub! Ja juhtuski.

Päev enne väljalendu, mõtlesin igaks juhuks üle kontrollida kellaajad ning kirjutada üles olulised numbrid-aadressid. Ning.. BANG! Minu lend on tühistatud! Just täpselt sellel päeval otsustati korraldada Portugalis viimase 22 aasta suurim transporditööliste streik. Hingasin rahulolevalt, sest teadsin, et midagi hullemat enam tulla ei saa.

Mis siis ikka, ostsin igaks juhuks vaid ühe otsa pileti Tallinnast Helsingisse, et juhul kui piletitega mingi kamm on. Lugesin eelnevalt trip-punkt-ee-ee-st, et buukinghaus ei kompenseeri mitte midagi kui piletitega mingi jama tuleb. Ning vaatamata sellele, et tegin ka igaks juhuks kindlustuse, ei korva kindlustus kahjusid streigi korral. No tore!

Üritasin ühendust võtta ka mulle piletid müünud asutusega, kuid peale 10kroonise kõneminutiga telefonikõne (58 sekundit kestnud muusikakuulamine, mida aegajalt segas üks neiu, öeldes „Palun oodake. Teiega tegeletakse esimesel võimalusel.“) ma loobusin ning palusin ühel heal soomlannast sõbrannal Vantaa lennujaamaga ühendust võtta, et asjale selgust saada. „Ja saigi.“(heh, eelmine lause tuletab meelde ühte head anekdooti, aga sellest mõni teine kord.. Ha! See on päris naljakas!) Ma pean tulema kohale, et piletid ümber vahetada.

Niisiis, otsustasin sõita Helsingisse. Kuid laevasõit ei olnud mitte just kõige lõbusam...

Sängymonttu

Eile oli TTT-s (see on see teatriuurimise keskus) väike pidu. Algas see siis kogunemisega. Nägime ka meie kohalikke kolleege - neljanda aasta näitlejatudengeid. Ühiselt mindi siis ühte sprodisaali, kus siis peeti maha üks vägev võrkpallivõistlus kolme erineva meeskonna vahel: Staff (ehk siis Kristiani meeskond), Näty (kohalikud näitlejatudengid) ning meie. Võitjaiks tulime siiski meie. Hurraa!

Seejärel oli organiseeritud meile saun. Peale seda pakuti süüa ning juua. Kui alguses oli taustaks juutuubi-pidu, siis hiljem oli ühes väikeses black-boxis (meil viljandis on küll suurem! :D ) väike lava üles pandud, kus siis live'is kõik soovijad üles said astuda. Esitati kõike: omaloomingust jazz standarditeni ning kings of leonist Olav Ehalani. Kohal oli ka "lady gaga" (-silmadega tütarlaps - says Kait).

Pidu oli küllaltki meeleolukas, meie põhisebijad olid hoos ning pakkusid sellega meieomadele piisavalt muigamist ning kõneainet. No meil saab ju ainult hea meel nende üle olla. Detailidesse ei lasku.
Aga kuna meie kõigi kehad olid intensiivsest töönädalast niivõrd räsitud, siis al-ko-hooli meie peale nii palju ei kulunudki - kaks pokaali veini ning kännuämblik valmis.

Seetõttu ei kulgenud pidu ka kaua ning üsna varsti tatsasin ma meie õunahotelli poole. Jõudsin koju, Ivo ja Jim juba oma läpparite taga ning internetisügavustesse uppunud. Kiirelt kähku läätsed-silmad peast, kikud puhtaks ning tuttu. Viimasena veel kõlas lubadus, et homme magan voodi sisse augu.

No umbes nii ka oli. Sest kui kell uue päeva hommiku asemel juba keskpäeva näitas, siis oli küll rahulolu magamisest suur. Ometi emotsioon unest kandis siiski rohkem ning seetõttu oli meeleolu natu nukker. Nägin unes, kuidas olin Berliinis Karl-Marx Alleel ning puud olid juba lehtis. Siis seal umbes selle Kosmose keskuse juures (vist) jätsin Otiga hüvasti, et ma lähen nüüd Berliini (?). Mul oli mingi ratastega kohver, mida ma siis enda järel vedasin ja ise kordasin peas, et lennuk läheb kell kaks, ma ju hommikul vaatasin. Kuid siis hakkasin kahtlema, et äkki oli varem. Otsisin oma pileti välja ning nägingi, et lennu väljumisajaks oli 13.45. Vaatasin kähku kella - 13.35. Ja oi seda nukrust siis. Mõtlesin, et see peab olema uni. See ju on uni. Ärka ometi üles ning vaata ruttu kella, sest äkki siis jõuad veel. Ning ärkasingi. Kuid nukker olin ikkagi. Berliini igatsus on peal. Ausalt.

Nojaa, tõusin siis üles - Tõnis oli juba oma Skype-girlfriendiga ärkvel, Jim ning Ivo aga trippisid mööda unemaad ringi. Sõime ja heia-tuia veel umbes kaks-kolm tundi - selle aja jooksul ärkasid ka teised tüübid ja sai muljetatud eelnenud õhtust. Ning siis olid Kait ja Ott juba ukse taga, et lähme sinna künka otsa parki jalutama. Kuna taevas oli sini-sinine ning ilmaennustus andis temperatuuriks 12 kraadi, sis panin pidulikult pühapäeva puhul enda punased kingakesed jalga ning üsna pea sinna poole me tippisimegi. Mäe otsast aga leidsime Kirsti, kellega sis üsna pea poikudest eemaldusime (kuna ma kukkusin ning mind oli vaja haiglasse toimetada - okei, soft version -> panin ühe mataka maha küll, küünarnukk ning käsi natuke marraskil, ent see-eest oli mu maandumine ilusa varbasirutusega. he-he-hee).

Siis käisime Kirsti, Mari, Marioni ja Mailiga Macis kohvi ja muud head burksi ja wrappi ja friikaid söömas. Siis tõin meie 413-elanike puhta pesu sealt TTT-st ära, siis tiksutasin natuke aega siin ning kui poikud tagasi jõudsid, küsisin Jimilt Teatterimonttu kaardi ning läksin klaverit harjutama. Ja umbes kolm tundi hiljem jõudsin nüüd koju tagasi. Kiirelt pesemas, nüüd saatsin ära ka ühe kirja, mis nii nädal aega end oodata on lasknud ja nüüd veel siis siia. Kuid ei enam - nüüd tahaks taas magada. Tönna pakkus veel keeksi - mjämma!

Sängy - voodi
monttu - kraater

Simpeli ja hyvää!

Ja ma tõesti ei jaksa mitte midagi kirjutada. Justkui polekski midagi kirjutada? Aga ometi ju on. Nii palju tegelikult toimub proovides. Jajaa, mingid asjad peaksid jääma vaid sinna ruumi, kuid oleks tegelikult ka asju mida jagada, aga tõesti - füüsiliselt ja vaimselt lihtsalt ei jaksa. Lõunapausidel käin siin omenahotellis, et puhkan ja siis kirjutan midagi.. Aga see kujuneb vaid pelgaks hetkeks, mil lihtsalt voodile varisen ja kuhugi unedemaale ära tripin. Aga samas jällegi ei maga ka.. Vaid lihtsalt kondan mööda teadveloleku ja "mingi muu ajavööndi" piirimail.

Fakt on selles, et see etendus siin, järgmisel laupäeval, tuleb üks ägedamaid seni. Millisel kujul me seda Kanutis näidata saame, ma ei tea. Igasugused tehnilised võimalused on täiesti erinevad. Kuid nagu Kristjan ütles- "we don't need to worry about that. it's so far away".

Hommikul käis kohalik raadiojaam mu ja Jimiga intekat tegemas. No rääkisime ja rääkisime (Jim peamiselt, õnneks) ja siis neiu avastas, et ta poln'd rec nuppu sisse vajutanud. Nii, et pidime taaskord sama jutu esitama.

Ööd on meil siin meeleolukad!
Fotokavälgu sähvatustes.

Kütame edasi!

Ma usun..

..kõike mida Kristian ütleb. Ma ei loo temast endale iidolit, aga ma tõesti usun teda.

Täna tegime muusikat. Punki, rokki ja hipit. Homme saab tangot, metalit ja sussisahistamist :) Hea küll, eks vaatab-näeb.

Ja taaskord pean tõdema - mul on nii ägedad toanaabrid.

Waste everything You have

Anna endast kõik ja veel ja siis anna veel! See on selle aastase workshopi teema.

Kõik kursakad oleks nagu väsinud aga ometi on kõik õnnelikud. Õhus on elevust ja põnevust ja ootusärevust ja valmisolekut ja see on nii tore.

Hommikul kui sadamas kokku saime, siis käis siuke mõnus nostalgiline pilveke meist üle.. "kas mäletate kuidas me kaks aastat tagasi Helsingisse läksime.."

Aga mis meid siin siis ees ootab. Jõudsime Tamperre, esmalt siis sellesse "Centrisse" (mingi teatriuuringute.. mingi kooli.. mm.. ma vist ei kuulanud sellel hetkel päris täpselt kui sellest kohast räägiti). Meid ootas ees terve meeskond inimesi, kellega me siis nüüd tööd hakkame koos tegema: helitehnik, kaks valgustajat, üks tehnilise abi mees, produtsent (meil on produtsent! whoa!), selle Centri direktor, siis mingi pressiesindaja (Monttu kooli oma aga vist siis meil ka), projektijuht ja Smedsi promoja - Ville. Aga veel pole siin ühte koreograafi, ühte dirigenti ja.. siis veel keegi..
Appi, kui suur see projekt on!

Aga Kristian ütles jah, et meid ootab ees palju tööd. Pikad ja tihedad proovipäevad. Ja selle üle võib ainult rõõmu ju tunda! Mina küll juba tunnen.

Vaatasime järgneva kahe nädala graafiku üle ja siis tulime siia, receptionita Omenahotelli. Ainult sisestad koodi (84757 - tule külla) ja siis järgmise ukse juures uuesti ja kui kolmandale jõuad, siis vaheukse juures uuesti ja siis tuppa saamiseks jälle.

Ah, et kellega ma siis tuba jagan? :) Me like!

Ah, et.. mis siis veel? No, käisime enne natuke jalutamas, otsisime poodi ja käisime toome-mäe-look-alike künka otsas, kuid kuna ilm oli nii uduvihmane, siis sai see tripp suht ruttu läbi.

Tänan selle wifi eest Dax Hock's MacBook Pro 17"! Sest muidu on siin selles hostelis toa peale vaid üks juhtmega internet, kuid meie toas on täna õhtul suisa wifikontor avatud - istume siin neljakesti, kolm läpparitega, üks oma mini iRaaliga, vaikuses, kuid ometi on õhus nii palju kommunikatsiooni.

Siin toas on palav.

Berliin - järgmine peatus, Tallinn

Selle linna jätan nüüdseks küll seljataha.
Kuid see ei tähenda, et selle blogiga siin lõpp on.

Järgmisel nädalal jätkub.. juba Tamperes! ;)


Berliin lõpetab!

Pildimaterjali kah siis

"Ja vaadake neid värve.."
Wifes forever!



Ühtepidi ja teistpidi - Treptower Parkis


More love would be better - h&m or mango?

Päike paistab, taevas on sinisinine, sooja 13,7 kraadi...

... ja mina olen nukker.

Hamletmachine von H. Müller - Regie: D. Gotscheff, Am DT, Berlin Premier 8 Sept 2007

Vot see oli küll raske pähkel mulle närida.

Nüüd koju jõudes lugesin ka läbi inglise keelse tõlke sellest. Väga ilus, kuigi väga keeruline.

Abimees "wiki" andmetel on antud teose puhul tegemist järgmisega:

Hamletmachine (in german, Die Hamletmaschine) is a postmodernist drama by German playwright and theatre director Heiner Müller. Written in 1977, the play is loosely based on Hamlet by William Shakespeare. The play originated in relation to a translation of Shakespeare's Hamlet that Müller undertook. Some critics claim the play problematizes the role of intellectuals during the East German Communism area, others argue that the play should be understood in relation to wider post-modern concepts. Characteristic of the play is that it is not centred around a conventional plot, but partially connects through sequences of monologues, where the protagonist leaves his role and reflects on being actor.

Kui alustada lõpust, et millest ma aru sain - no vot sellest ma küll aru ei saanud. Jah, kuna tükk oli ainult tekstipõhine, siis miski tekstist minuni ei jõudnud.

Aga enamat siin kirjutada tundub lihtsalt nii tobe. Mul on kahju ja piinlik, et ma nii rumal olen. Ma võin tahta palju tahan, aga minu võimetel on piirid. Mitte, et see tänane lagi oleks olnud, aga no.. mai teagi. Kas mul hakkab hale või pigem häbi enda pärast? Rohkem seda viimast vist. Palju asju mida oleks võinud: saksa keelt keskkoolis rohkem õppida ja rohkem raamatuid võiks alati lugeda ning eeltööd võiks alati kõige kohta enam teha.. Aga tead ju mis selle oleksiga on? Oleks oleks aknast välja kukkunud kui poleks poleks teda kinni püüdnud.

Kolm pilti tänastest näitlejatest: esimesel siis härra lavastaja isiklikult. Teisel vene verd näitlejatar Valerie Tscheplanowa. Ja viimasel siis kord juba siin lehekülgedel mainitud näitleja, Alexander Khuon (keda võib DT laval näha tervelt üheksas erinevas lavastuses!!)

Ma ei jaksa rohkem. Pää paks nigu hobuse perse.
iDaa

Kuidas läheb, William?

Hätta hakkan jääma oma kirjutistega siin. Juba kaks sissekannet miinustes (nähtud etenduste koha pealt) ning kui asi samas tempos edasi läheb, siis täna õhtuks juba kolmas. Eiei, nii ei saa kohe mitte. Sestap jätan praegu need muud igapäevasemad (aga vblla jällegi huvitavamad – kuidas kellelegi) teemad hetkeks kõrvale.

Aga kuna see mul nüüd siis pisut pikem kirjutamine, siis soovitan, võta kõrvale üks võileib, tee vahepeal puhkepaus.. No, sõidame?

Esmalt siis eilsest kogemusest.

Pilet 2 euri (seisukoht), kava 6 euri.

Shakespeares Sonette, Regie, Bühne, Lichtkonzept: Robert Wilson, Am Berliner Ensamble, Berlin Premiere 12. April 2009

Eellooks siis nii palju: jõudsin teatrisse umbes 40 minutit enne etendust. Shakespeare’i Sonetid pidi algama kell 20, Oodates Godot’d kell 19.30. Küsisin piletimüüja käest (kes oli muidugi omaette frukt: pisut tüsedam mees, pika-pika väga korralikult punutud patsiga, väikesed prillid ninal, kulmud kõrgele tõstetud ja laup seetõttu väga lainjas), et kas kella kaheksasele pileteid on.

Ta ütles (ning tema hääl: pehmem, mahedam ning sillerdavam kui Krõõda hele jaal): „Jah, ma panen Su siis kirja.. Nii.. number 35. Ja kuidas on nimi?“

Ma: „Õõ, okei, ma pigem lähen seda Godot’d vaatama.“

Ta: „Eiei (ja kulmud tõusid veel kõrgemale), ära mine. Seda jõuad Sa veel kunagi näha. See Shakespreare’i tükk on palju parem.“

„No, aga kui ma pärast piletit ei saa, siis ma ei näe ju kumbagi“

„Nojah, kõik või mitte midagi.“

Riskida või mitte riskida?

„No okei, mängime siis. Ma jään siis enda nime ootama.“

Peale 20 minuti möödumist kui hakati nimesid hõikama, siis oli küll natuke hirmus (aga põnev ka), et kas ma jään napilt ilma või napilt pääsen sisse. Aga sain! Olin viimane, kes pileti ostis: seisukoht, kõige viimase rõdu kõige viimase rea taga. Aga see ei tähenda ju, et ma seal seisnud oleksin. Sättisin ennast esimesele trepi astmele, ning vaade oli mul vist suht sama hea kui nendel, kes sellele etendusele 20 eurise pileti ostnud olid. Nännäännnää..

Mida ma nägin: Teatrimaja (ja veel enam suur saal) oli midagi täiesti ennenägematut minu jaoks. Võibolla annaks kõige parema paralleeli Tallinna Vene Teater, kuid ka see pole üldse see. Kui kogu publikum oleks veel olnud suurtes uhketes õhtukleitides ja frakkides, siis oleks võinud pää anda, et ma olen sattunud kui 17.-18. sajandi Prantsusmaale. Niivõrd suursugune ja pidulik.

Etendus oli kui kostüümide, muusika, lava- ning valguskujunduse pillerkaar! Ja täiesti super. Üldsegi mitte, et kui pudru ja kapsad.

Lavakujundus: meenutas „kds sltda plte srnd jnsle“ white-boxi. Samamoodi keerati neid paneele, mis siis teistpidipööratult hoopis mustaks selle ruumi värvisid. Siis äkitselt suured puitkarkassid nagu „Die Soldateni“ etenduseski ent mõjusid seal kordades terviklikumana. Siis äkitselt laval hiiglaslik puu. Siis äkitselt kolm suurt bensiiniaparaati. Ja nii edasi. Kui oli suurem lavakujunduse muutus, siis lasti eesriie ette ning selle ees toimus üleminekustseen: üks vanem meesterahvas väga naiselikus õhtukleidis ning tema narr, esitamas pidulikke laulukesi või siis muud komejanti. Aijaa, ja lavamehed olid nii ägedad. Nigu siuksed juntsud, kes edasi-tagasi tuterdasid ja toole ja laudu vedasid.

Muusika: kui ma alguses nägin vaid lava ning kuulsin sissejuhatavat muusikalist tausta, siis mõtlesin, et oh väga ilus, kuid kui ma ennast sirutasin ning nägin, et neil oli orkestriauk ja puha ning seal siis kontrabass, tiibklaver, kitarr, trummid, kaks viiulit ning taaskord tšello, siis see tõstis asja väärtus veel enamgi – kõik sünnib siin ja praegu. Ei, mitte et improna, vaid et pole mindud lihtsama-mugavama vastupanu teed: track 1 –> push play. Näitlejail olid küljes pisid raadiomikrid, mis siis väga maitsvalt võimendasid isegi väikseimat matsutust, hingamist – võimendati kajaga või kärinaga jne. Tuli meelde üle-eelmisel aastal Avignoni teatrifestivalil Castellucci lavastus.

Kostüümid: Taas oli peamotiiviks miim. Kõigil näod valged, välja arvatud selle vana meesnaise narr ning üks kummituslik-mõistatuslik naine üleni must. Ja suursugused kostüümid, 30cm-paksuse tallaga kingad, grotsesksed näomaalingud. Kõik, et võimendada visuaaliat.

Valguskujundus: ma ei kujuta ette selle tüübi (või vabalt võis neid ka mitu) hommikut, kes selle ühe suure valguspuldi taga istub, et ohh.. täna õhtul tuleb jälle see etendus. See, kuidas mingit märksõnade peale valgus vahetus ja nii kiiresti ja neid valguspilte oli ikka palju. Ja erinevaid. Ja palju. Lisaks sellele, oli minu kohal väikesel prožektorite rõdul vist vähemalt viis tüüpi, kes siis spottidega lavalolijaid taga ajasid, kuna koguaeg oli väga tihe suunatud fookusega mängimine. See saatis läbi terve kahe vaatuse. Ja need spotid polnud mitte need suured, tervet inimest hõlmavad larakad, vaid pisikesed ainult kas nägu või kätt valgustavad. Ühes stseenis oligi nii, et kogu lava oli pime, ainult taustaks mingi mahe kontravalgus, eeslaval seismas üksik näitleja, kes siis kätega pisikest teatrit tegi – valgustatud oli vaid tema nägu, vasak käsi ning parem käsi. Kõik kolme erineva spotiga. Ja see ei ole ju lihtsalt niisama. See nõuab silma ja rihtimist. Ja seda oli maitsev vaadata. Minu kummardus neile tüüpidele seal üleval.

Millest ma siis veel aru sain: veits karm tegelt vblla nii öelda ja mõelda, kuid on mingid tükid, mis mu arvates on tehtud suure pingutusega, et nad elaksid. Ja on teised, mis on justkui ülekäe tehtud, et tegemise pärast. See polnud sugugi mitte ülekäe tehtud tükk. Sellele lavastusele soovin ma küll pikka iga ning pidevaid täissaale, nagu eilegi.

Mul on hullult kahju, et ma Berliner Ensemble’i enda jaoks alles nüüd viimaste seas avastasin, kuid see on raudselt teater, millel tasub silma peal hoida ning et mille mängukava järgmine kord kindlasti tõsisemalt ette võtta.

Pühapäeval:

„Hamlet“ von W. Shakespeare, Regie Thomas Ostermeier, Am Schaubühne, Berlin Premiere 17. Sept 2008 (Avignon Premiere 16. Juli 2008, Athen Premiere 7. Juli 2008)

Kuigi alustasin oma teekonda Schaubühnesse pisut rohkem kui tund aega enne etendust, jäin siiski hiljaks ning jäin seetõttu ilma etenduse algusest umbes viiest minutist. Seal oli vana kuninga matmine ning seetõttu väga vaikne stseen, kuid oli siis üks koht, kus siis kõik (peale minu veel ligi kümme) hilinejad sisse lubati. Ja ma olen ikka ilgelt rahul, et ma seda valikut ei teinud, et ma siis pigem ei lähe ja ootan tund aega, et S.Kane’i „4:48“ vaatma minna. Ma ei saa küll vblla niimoodi võrrelda, ent... ütlen lõpus.

Mida ma tean: Juttude põhjal pole Ostermeier viimase 11 aasta jooksul Berliinis endale sellist kuulsust luua suutnud nagu tal varem Frankfurdis oli. Viimases kohas on tal suisa oma fännklaab, kes siis on talle oma koduleheküljegi loonud. Kuid Berliinis miskipärast temast niisuurt vaimustust ei ole. Ostermeier on töötanud kogu siinviibitud aja Schaubühnes, töötades väga palju koos Jens Hillje, Sasha Waltzi and Jochen Sandigiga.

Mida ma nägin: selleks hetkeks kui Loore oma kohale istus, oli etendus juba alanud (piinlik!!!). Kuid minu koht oli teises reas ja suhteliselt keskel, seega suurepärane ülevaade kõigele ja kõigile.

Hamletit mänginud Lars Eidinger!!! Jaa! Jaaa!! Jaaaa!!! :)

Järgnevalt siis lõik minu päevikust üleeile Treptoweri Pargis kirjutatuna:

„Ostermeieri „Hamletis“ oli küllaga sitta, kust ja verd, munni- ja kepinalju, head peenikest huumorit, rämedalt tehnilisi täpsusi ning geniaalseid lahendusi, lihtsust, puhtust ja ilu, õrnust ning näkku sülitamist... /.../

Hamleti mäng hullumisega oli pigem kui hullumisega hullamine. Ta nautis oma mängu teiste inimeste kulul ja arvelt. Oli näha kuidas ta kõigi ajud suht ära n***is. Ent sellest veel enam siis kütet sai ning sellega vinti omakorda üle keeras. Küll, kuigi kõik tegevused ja reaktsioonid olid laval väga hästi ja täpselt põhjendatud, jäin siiski alatihti vaatama (ning ometi ka nautima) hoopis tehnilisi (ka näitlejatehnilisi) lahendusi. Seega siit ka küsimus – kas see oli taotluslik? Küllap on tegelikult siinkohal omamoodi faktoriks ka allakirjutanu vähene kogemus sellist lavalist pillerkaart eesti teatris näha./.../

Fuajees oleval tablool oli etenduse kestvuseks pandud 2:30, ilma vaheajata. Ometi saalist väljudes näiteks kell etenduse algusest kolm tundi enam. Kuidas on see võimalik? Poole tunnine ajakulu? Ometi ei oleks ma küll taibanud ära mitte ühtegi lohisemist ja/või venimist. Kogu aeg oli laval täisküte ning stseenide üleminekud olid nii sujuvalt ja juba pikaltki ette-sisse-läbi põimitud. Kuid millest siis see? Vastust ma ei tea.

Millest ma aru sain: Aina enam ja enam ma näen, kuidas ma ei suuda olla objektiivne ning kõik minu kirjapandu on subjektiivne ning läbinisti mõjutatud vaid minu varasemast kogemusest. Ja sellest on mul küll natuke kahju, kuid ma pigem siis ei pretendeerigi objektiivsusele.

Samamoodi, ma ei tahaks tegelikult anda asjale hinnangut, kuid seda tükki vaadates ma erutusin niivõrd sellest mõttest, kui vähe on vaja, et teha midagi nii head. Suur tühi ruum ja publik, 5 meest, 1 naine, kast turvast, üks veevoolik, mõned toolid ja pikk laud, teatriverd, mikker, videokaamera, mõned prožed, aksid – peaks ju olema leitav ja loodav igas teatris. Või pole siis?“

Ma koostan nimekirja (ma ei ütle meelega, et „paremiku“) etendustest, mida soovitaksin siin näha, kuid peale seda kui olen ära näinud ka tänase ning homse, viimase, etenduse. Kuid karta on, et.. Ei, ma ei ütle veel midagi.

Tegelikult mida ma pole veel maininud, kuid millest järgmine kord ehk siis võiks - on kavalehed ning kummardamine. Väärivad märkimist.

Kõige lõpetuseks: tundub, et siiani on mind enim kõnetanud William Shakespeare’i loodu. Sest seninähtutest on minu lemmikuteks olnud just Hamlet Schaubühnes, Hamlet DT-s, ning nüüd Shakespeare’i Sonetid BE-s.

Küllalt nüüd. Olen siin maja taga lasteväljakul juba pea sada tundi istunud, vahepeal on kaks ämblikku ning üks kollakas-pruunikas lepatriinu mu arvutilt üle jooksnud. Nüüd on hakkab kõht tühjaks minema. Ja vaja minna osta see Alvise teatripilet ära.

Loodan, et Sind liiga ära ei väsitanud. Minu kann on küll nüüd laiaks istutud.

Ehk õhtul jälle?

Kallistada tahaks.

Eilsest, vol 1

Eile oli imeilus ilm - käisin Treptoweri pargis mättal istumas, päikest võtmas ja mõtteid mõtlemas ning sõnastamas. Üldse, esimest korda oma punaste kingakestega jalutamas.

"Ja olengi paljajalu, varbad soon-to-be murus, kevadjakk istumise all ning päiksekiired silitamas mu põski. Ka veel nädal aega tagasi poleks ma seda uskunud. Kuid siin ma nüüd olen ja õitsen."

Ma ei saa aru, miks inimesed mind tänaval niimoodi vaatavad. No olgu, ma tean, et kui ma ennast unustan, siis mul vajub suu lahti ja see võib vist üpris tobe välja näha - selle pärast siis? Õõõ.. Sest oma fotoka olen ma tavaliselt kotti peitnud, et ma vähemalt touristi moodi välja ei näeks. Mitte, et selles midagi halba oleks. Aga ma lihtsalt ei tahaks seda "andeks andmist" sellisel moel. On aru saadav, midagigi? Ei? No pole hullu, ega sellel polegi mingit sügavat mõtet taga, lihtsalt jäin eile taaskord selle üle arutlema endamisi.

Vaid ühe käe sõrmedel loetud päevad on veel jäänud. Aeg hakata saba ja sarvi kokku võtma ning mingit resümeed asjast tegema? Pff...Ei! Kuigi ma ütlen, et see aeg siin pole veel sugugi mitte läbi ning mul veel nii mitmedki kohad külastamata: teatritest siis Berliner Ensemble (täna õhtul) ning HAU (neljapäeval); mingil surnuaial tahaks käia kellegi kuulsa haual; loomaaed on neljapäeval vist; ma ei tea kas ma selle Die Zimmeri üles leian - siin keegi ei teagi nigu sellest; see vana lõbustuspark peab vist jääma suve ootama; muuseumid jäid seekord meelega ära, kuna raha väga vähe oli; ja teletorn? - tundub natuke kallis, et oma kõrgusekartusele nii palju peale maksta.

And now - something completely different:

"happy systems - ein Abend mit G. Ph. Telemann" - Konzept und Idee: Bo Wiget, Am Sophiensaele, Berlin Premiere 16. Maerz 2010

Mida ma tean: etenduses kasutatud muusika on Georg Philipp Telemanni (1681-1767) loomingust. Seda etendas kollektiiv nimega happysystem - "kollektiiv, kes on seadnud endale eesmärgiks realiseerida transdistsiplinaarseid teatriprojekte". Sinna kuuluvad muusikud, näitlejad, visuaalkunstnikud ja tantsijad.Nad mängisid seda tükki esietendusest viis päeva järjest, mina nägin eelviimast etendust. Aprillikuu kavas seda igatahes pole.

Mida ma nägin: No ütleme sissejuhatuseks nii palju, et ma olin alguses väga põnevil. Ootused polnud küll kõrgeks aetud, ent kui ruumi sisse astudes nägin lavale asetatud kahel pingireal kahte tšellot, kahte miniminisüntekat ning kahte elektrikitarri, siis mõtlesin küll et wow, mis siit nüüd tuleb.

See maja, Sophiensaele, või pigem nagu minilinnak, meenutas justkui Tallinna Kultuurikatelt. Suur, sisehooviga, küllap üpris vana, sest oli natuke romantiliselt räämas, laest ning seintelt koorus värvi - ka Kanut tuli silme ette.

Olgu, astusin siis lavaruumi, üleni valge, mustaks võõbatud põrandaga. Keset lava oli ehitatud mingi equipment - põhimõtteliselt nagu suur kassettmakk, kuid mille lint jooksis vahepeal hoopis muid radu pidi. Otsisin pilti, ei leidnud, vahet polegi. Ühes nurgas veel ka midagi sirmi taolist, teises nurgas veel mingi vineerplaatitest ehitatud pianiino-look-alike ja siis see "bändi ala".

Lavale tuli üks lühikest kasvu itaallane - kostüümiks mustad viigipüksid, valge pluus, must lips, mustad kingad ning punased sokid (!). Tuli lavale, tõmbas teibiga maha ühe 3x3 kasti, siis läks selle so to say pianiino juurde, seletas lahti ühe kaardimängu, jagas kaardid laiali ning jäi teisi ootama. Tulidki, kolm meest, samamoodi riides kui esimene, kuid erines vaid sokkide värv (delish) ning kaks naist, samuti must-valgesse riietatult. No olgu, siis mängisid kaarte (rääkides nüüd prantsuse keeles hoopis) ja siis hakkas pull peale. Mingi täiesti seosetu ning segane misanstseenidega möllamine. Ei olnud see rütmiseeritud ega korrapärane ega lava suurust maksimaalselt ära kasutatav ega polnud ka nii, et näiteks ühe näitleja trajektoor käis just seda rada pidi. Äkää, lihtsalt mõttetu tammumine.
Ka oli mingi suht segane koreograafia seotud selle piiritletud kastiga. Kõigepealt jäi see mees kasti joone taha seisma, tegi käega viipe publikule, siis tema vastas kujutletavale sõbrale ning siis hakkas seal mingit tantsu tegema. Siis äkitselt lõpetas, taas viibe publikule ning sõbrale ning siis tagasi kaardimängu juurde.

Ma ei hakka kõiki neid muid tegevusi kirjeldama, mida nad veel üksikult tegid (sirmi taga ja siis veeklaasiga ja siis mikriga ja siis tulpidega jne). Kuid kui nad instrumentide taha läksid, siis olukord muutus. Ning ma arvan, et ma sain ka aru, et miks - vähemalt kolm nendest olid professionaalsed muusikud. Üks naisterahvas veits kobas oma kidraga ning tema volüüminupp oli ka suhteliselt maha keeratud, et võis pigem kuulda medika "pinnni" vastu keelt. Kuigi see osa etendusest, mil nad oma pillide taga olid, oli parem kui eelnev. Siiski-siiski oli see kuidagi.. ebalev ja jäi minu jaoks kuidagi muusikakooli tasemele (välja arvatud üks tšellistidest, kes, nagu nüüd välja tuli, oligi härra lavastaja isiklikult). Või siis kui nad ühel hetkel laulma hakkasid, siis see kah ikka kriipis mu kõrva ja kulmu.

Küllalt sellest.

Millest ma aru sain või millele ma mõtlema hakkasin oli see, mida K.Smeds mulle ükskord ütles, et kui ma kord mingi muusikalise instrumendi kätte võtan ning sellel looma hakkan, siis olukord muutub kardinaalselt. Miks? Sest, et mulle on see palju omasem instrument kui näiteks mu keha näitlemiseks või hääl lavakõneks. Ja seda oli ka selle etenduse puhul väga hästi tunda, et nad polnud just mitte kõige mugavamas rollis seoses selle taidlemisega (palun vabandust!). Eriti halb oli vaadata ühte naist, kes no nii välja kukkus sellest lava peal toimuvast - pidevalt vaatas ringi ja otsis tuge ning abi ümbritsevast. Kuid kord juba tšello taha istudes ta rahunes ning süvenes kohe nooti ning helidesse.

Jäin mõtlema oma peatselt algavale tööle Viljandis, kus minu vormitavaks materjaliks ongi kolm professionaalset muusikut ning õnneks ka neli näitlejat-tudengit. Mõistan, et kui vale võiks olla hakata muusikut sundima ennast vägistama rollis, kus ta ei ole aus ei enda ega ka publiku suhtes.

Tänu nähtud tükile sain aru, et pean oma tööle hoopis teise lähenemisnurga leidma ning hoopis teistsugused vahendid valima kui see mul siiani plaanis oli. Ja see tõttu on mul pigem hea meel (kui et rahulolematus kaotatud rahast), et ma seda tükki nägin, kuna see inspireeris mind tegema paremini.

Udupeene vihmane kevade algus

Põhjust rahulolematuseks? On! Ei, üldsegi mitte selle vihma tõttu. See minu tänane lohutaja.

Miks? Olen pisut tusane ja jonnida tahaks. Eile oli suisa hull. Ei saand aru, kas nutta või karjuda. Ma ei ole eriti rahul hetkeolukorraga, kuhu mind pandud on. Jajah, lihtsam on ikka teisi oma õnnetuses süüdistada, eksole.
Milles siis häda? Ma olen situatsioonis, kus kõige õigem oleks öelda "eiaitähmapolehuvitatud", aga kuna ma ei oska ja seetõttu see just mitte kõige kergem mulle pole, olen hädas.

Enne jooksis jälle kõik peakohal kokku. Läksin jooksma kuulates kurja muusikat, et ennast siis tühjaks rahmeldada. Tagasi koju jõudes sain aru, et jah, ma olen asjad üle ja hullemaks mõelnud kui nad ikka on. Pole sel poikul viga midagi ja võibolla ma saan siis mingitest asjadest valesti aru.

No ei saa valesti aru!
Ma ei mõtle asju üle!

/järgnes üks telefoonikõne, mille pisiasjadega ei hakka Sind hetkel tüütama. agaminujuhtmeajasseetäiegakokku/

Igatahes, kõne lõppedes prantsatas telefon lauale ning mina tõin kuuldavale ühe "ggrrgrrgrauhh" mille peale Meli vist ehmatas ning hüüdis köögist "Lhooor??"

Ja siin ma siis jälle ägisen ning ei saa üldse enda asjadega tegeleda. Ja kui see samamoodi jätkub, siis ma lähen varsti jälle jooksma.

(oi kuidas ma ei salli jooksmist)

Ma püüan teha nii...

... et alates homsest ma ärkan enne kui kellal PM ette on tulnud. See laisklemine tuleb viivitamatult ära lõpetada!

Mis mind täna ees ootab? Kell kaheksa Sophien Saeles "Happy Systems" ja siis Camille' pool Jos'i ärasaatmispidu. Kuhu ta läheb, või millal, või kauaks - ma veel ei tea. Aga eks siis näis.

Nüüd tahaks veel toa ära koristada - tolmurullid ajavad üksteist taga ja mina vaatan nukralt pealt. Siis lõpetuseks veel nurkades plaksutada ja ongi jälle elule äratatud need energiad.

Hetkel kuulan: "Rusty Nails" - väga maitsva biidiga lugu ühelt Franzi vinüülilt - by Moderat. Kuula ka. Lihtsalt ebareaalselt nii hea. Ja kui ma nüüd veel videot ka nägin - puhhhh!

Mõtlen täna Krahli peale. Neil esikas. Soovin head!

Naudi!
Naudin!
Naudime!

Hamlet (W.Shakespeare) - Regie Andreas Kriegenburg, Am DT, Premiere 29. Okt 2009

Etendus valmis koostöös Ernst Buschi nimelise teatrikooliga.
Ehk siis tegemist oli tudengite koolitükiga (ei tea kas ka neil nimetatakse neid diplomilavastusteks?), kus kümnele tudengile oli laval ka kolm DT näitlejat.

See on siiani parim etendus mida ma oma käesoleva "õppereisi" jooksul näinud olen! - Usun, et siinkohal oli saatuslikuks märgiks ka langev täht, mida mõned minutid enne teatrimajja astumist tähistaevasse vaadates nägin. (Või siis midagi head on veel juhtumas?)

Mida ma tean - Andreas Kriegenburg on DT nö. majalavastaja. Ta on juba aastaid töötanud koos erinevate teatrikoolidega. Kuid mida mul ei õnnestunud leida, on info nende tudengite kohta. Uurisin küll koduleheküljelt, toksisin isegi mõned nimed Fb-sse, kuid inff on kasin. Või siis on kell liiga palju.

Mida ma nägin - Väga lahe lavakujundus oli. No kujutad ette umbes 80x70x50 puuliistudest vineerpõhjaga kaste, eksole, neid oli seal lavaruumi täitmas umbes 100-120. Ja siis näitlejad ukerdasid nende peal siis liikudes, või siis nendesse peitudes, kui polnud nende hetk särada. Ja see oli korraga nii tobe kui ka.. geniaalne. Ja see, mismoodi need kastid esimeses vaatuses tegid selle lava osa visuaalselt nii väikeseks ja nii täis, vastukaaluks teises vaatuses kui need kastid kõik lava tagaseina üksteiseotsa laoti, muutus see üksik näitleja seal nende kastide virna ees nii väikeseks ja see ruum ise nii haigutavalt suureks. Lahe!

Kõik tegelaskujud (peale surnud kuninga) olid kui miimid, näod valged, silmad mustad, kellel põsed või nina punasemaks tehtud. Ainult jutustajad, Rosencrantz ja Guildernstern, olid laiali aetud grimmiga. Ja nende kõnemaneer oli täpselt üks ühele juutuubiklassika "Charlie the Unicorn" ükssarvikutele. Nemad olid ka kogu etenduse kommenteerijateks, kes siis vahepeal väikese kella abil publikule teatasid, et "nüüd tuleb see kuulus stseen, kus prints Hamlet nii kurb on ja ei tea kas olla või mitte olla" või et "nüüd tuleb teise vaatuse kolmas stseen - päris hea tempo on meil täna, kas pole". Üheks minu lemmikuks oligi see tütarlaps, kes siis ühte seda kommenteerijat mängis. 100% kohal ja 100% aus. Superb!

Mulle väga sümpatiseeris ka Hamleti Pierrot'lik lahendus. Kuigi ühel hetkel ei pakkunud see "lihtsalt seisa ja ole ilus ja kurb" mulle enam midagi. Tore lahendus oli ka see, kuidas Hamletile oli peene tamiiliga kinnitatud nii umbes 15 heeliumiga täidetud musta õhupalli, mis siis masendusepilvena tema kohal pidevalt hõljusid ja seintele ka pilvekujulise varju jätsid.

Siiski minu sügavaim kummardus kuulub kuninganna rolli teinud Natali Seeligile (see sama naisterahvas, kes selles "Usk, armastus, lootuses" mängis!). Sellel naisel on erinevaid külgi ja varjundeid rohkem kui... mm.. nüüd ma mõtlen mingit maitsvat võrdlust. Ääää.. mannateri liitrises topsis, vot. Eesti näitlejatest tuleb mul meelde vaid üks näitlejanna, keda samamoodi võiks kasvõi terve etenduse ainiti jälgida ja igav ei hakkaks. Pidevalt üllatab ja vaimustab ja paneb kaasa elama. See, mismoodi tema loodud kuninganna alguses siukse nunnu pisut libeda ja meela nukukesena ühetäkki alkohoolikust kokasõltlaseks muutus.. .. Üks väga vahva killuke oligi see, kui ta endale vist esimest doosi tegi ja see tal ninast (kunst)vere jooksma pani, mida ta siis kahe salvrätikujunniga oma ninasõõrmetesse toppides peatada üritas. Ja kui ta teises vaatuses need junnid oma ninast ära võttis ja kuivanud verest ta nina alla hitlerlikud vuntsid tekkinud olid ja ta just sel hetkel pisut käredamat häält tegi, siis oli küll terve saal naerust kõveras. Ja neid maitsvaid hetki oli veel ja veel.

Kostüümid olid meesosatäitjatel (10 meest, 3 naist - päris karm suhte number) pigem tänapäevased ja lihtsad. Ophelial oli balletikleit (mis niigi tema Hamletile sarnast pierrot'likku väljanägemise veel eriti nukuks tegi) ning Kuningannal siuke lühike sitsi-satsiline peokleidike.

Mida selles tükis polnud - eesti teatritudengite diplomitükkidele iseloomulikku koos laulmist või koos tantsimist. Aga tead, polnudki vaja. Küll aga ei puudnud tõstetehnika ning läbiv koomiline liin. Suht juba algusest saadik tegutsesid laval vaikselt kaks tüüpi, kes siis hiljem endale taanlastest hauakaevajate rollid said. Neil oli üks väga vahva killuke tagalaval, kus nad slow motionis üksteist killisid. Arvan, et enamik publikust eeslaval toimuvat küll tähele ei pannud. Aga ju siis polnud vaja, sest see oli raudselt tahtlik tähelepanu suunamine.

Millest ma aru sain - see tükk oli tehtud täis küttega. Ja lavalolijad nautisid täielikult oma vastutusrikast rolli näitlejana täna õhtul teie ees.

Ma hakkasin paratamatult mõtlema (et mitte öelda võrdlema) meie Kuningas Learist. Mõlemad ju tragöödiad ja rohke verega. Ometi, kuigi siin tänases etenduses oli palju meelega tehtud nalju, muutsid need lõpu just vastupidiselt väga kurvaks ja traagiliseks. Ja tänu nendele twistidele oligi lõpuks nii, et laval tehti nalja, kuid publiku kohal hõljus justkui see sama mustade õhupallide "masendusepilv". Ja see oli ilus.

Ma ei tahaks sellest küll kirjutada, kuid peale etendust ma olin nii ülendatud, et läksin alla teatri restosse, et äkki keegi näitlejatest tuleb ka sinna, et ma saaksin isiklikult tänada. Ja tead, kellel ma siis lõpuks kätt suruda sain ja oma "ohh ehh ahh.. thänk juu" ütlesin - Natali Seeligile isiklikult! No ikka nii imearmas inimene tundub. Ja siis ma tänasingi ja ütlesin, et väga lahe ja mulle meeldis ja aitäh aitäh, mille peale ta kuidagi nii kohmetuks muutus, mille peale ma siis sealt kibekiirelt jalga lasin. Õõõõõ...

No nüüdseks ma olen näinud ära kõik kolm DT saali. Suures saalis oli siis JFK, Boxis "Usk, armastus, lootus" ja nüüd siis see oli kammersaalis. Meenutas natuke NO suurt saali, kus siis olemasolevasse ruumi on ehitatud sisse lavaruum koos publikupoodiumitega.

Ma ei tea, kas ma tohin, kuid ma lisan siia pildid DT koduleheküljelt, sellest lavastusest. Ja tahaksin ka varem nähtutele/kirjutatutele sarnaselt pildid lisada. Kui sellest mingi jama tuleb, siis on mul kahju. Ja pildid on küll väikesed, aga saame hakkama.

Berlin to go

Hetkel, mil kell on 17:30 (saksa aja järgi) on wunderground.com-i andmetel Berliinis Alexanderplatzil 14,7 kraadi sooja, taevas on selge ja päike paistab.

Täpselt nii ongi. Käisin jälle pildistamas, kõrvus kõlamas Johni, Pauli, Ringo ja George'i päikseline muusika... Vaimustus sellest linnast ja Friedrichshaini linnaosast kasvab iga jummala päevaga. Kõik on lihtsalt nii easy siin. Ma tean, et sellest on juba ammu aru saada, et siin tore on ja pole vaja seda iga teine päev taas üle haipida. Aga mis ma teha saan kui mul jälle "hoog peale tuleb". Anna andeks.

Ja mai tea kas ma juba "kevadekuulutajaid" olen maininud? No kui jahedamad ja pilvisemad päevad on olnud, siis neid nii palju pole. Aga tänase ilmaga!! Silm puhkab ja süda teeb magusvalusa jõnksatuse kaasa kui see käiguvahetuse "klõks" käib. Ma räägin motikatest, igaks juhuks täpsustan. Siiani ma veel mingeid üliühkeid pille, näiteks Intrudereid vms, pole näinud. Enamik on siuksed tavalised naked-bike'id. Kawasaki, Suzuki ja Yamaha on enimlevinumad siin tänavatel. Ja ka sõidukultuur on hoopis teine. Siukseid t**apäid, kes Tartu Riia mäest tagarattal üles kihutavad, siukseid siin pole. Siin kasutatakse mootorratast transpordivahendina (mitte m***ipikendusena).
Aga täna oli mootorrattureid ikka kohe neli-viis korda rohkem kui tavaliselt. Mmmm.. tahaks ka! Viimastel aastatel, kui kevad on tulnud, siis olen alati mõelnud - sel suvel peaks endale kah selle A tähe sinna lubade peale tegema. No kaua ma kannatan.

Ahjaa, et käisin pildistamas. Ma mõtlesin, et peaksin endale flickrisse ehk ühe folderi looma, et siis on kõik pildid ühes kohas koos. Muidu siia tilguvad vaid teatud temaatika alla (või siis paremikku) kuuluvad.

Üks asi mida ma veel pole ära õppinud: kuidas muutuda pildistamise hetkeks nähtamatuks? No eks see tunne ole tuttav paljudele, kuid miks see nii raske peab olema. Siis ongi siuke tunne nagu oleksin spioon - ruttu kaamera välja ja siis teed näo nagu vaataksid ise fotokast pilte aga ometi teed kiirelt "klõps" ning siis kähku fotokas peitu tagasi. Miks see nii peab olema? Aru ma ei saa.

Ahah. No ja vot eile ei käinudki kusagil. Läksin siis hoopis poodi ja ostsin ühe pudeli Franzi soovitatud "Dornfelderi" veini (mille hind oli umbes 5 korda soodsam kui keskmine teatripilet!). Oleks äkki pidanud juba varem kuulama sõprade soovitust, et kuna vein ja õlu on siin nii odavad on, siis oleks ehk toidu pealt rohkem kokku hoidnud ja elu oleks veel lõbusam olnud. Heh.

Siis istusime Mélaniega köögis, pläkutasime niisama juttu, õpetasin talle eesti keelt ("Tõnu sõi õuna" ja muud siuksed toredad), ta andis mulle muusikat (näiteks "Vampire Weekend" - siuke mõnus ska-bänd) ning ka ühe filmi. Ma lubasin talle ka mingi valimiku enda 30 G muusikast teha.

No ja umbes nii oligi. Siis läks ta tudile, sest ta on ikkagi tööinimene, eksole. Oli väga meeldiv õhtupoolik.

Ja siis tuli öö.
Ja siis tuli päiksetõus.

(jäin ellu)

Aga olgu, las siis pildid räägi enda eest.

Minu Gekod



Üks imearmas kohvik ja vanade raamatute pood

Järjekordne squat
Love is the answer

Minu hommikud

Kuna olen seda luksust endale siin juba pea kaks nädalat saanud lubada, siis olen hakanud vaikselt ära harjuma "piiiiiiikaa hommikuga". Ja kuna Unenägudemaale olen viimasel ajal jõudnud napilt enne, kui päike mind kätte saab, siis seetõttu põõnan kaua. Telefon on pandud helisema kella kümneks (eesti aja järgi siis 11ks), kuid tegudele jõuan tavaliselt alles poolteist tundi hiljem. Mönus! :)

Niisiis, ärkan. Järgnev nimekiri võib järjekorra suhtes veidi varieeruda: riietun, tualett, arvutil power'i nupul vajutus, veekeetja tööle, läpakaga kööki, Tule-tee tassi kuhjaga teelusikatäis Presidendi kohvi, külmkapist võileivamaterjalid, password, enter, keev vesi tassi, motor.fm, jogurt, saiad rösterisse, Nutella, võileibade tegemine ja nosimine, lonks kuuma kohvi, suhkrut? - tänan, ei. piima? - seda piima kindlasti mitte, Mozilla Firefox -> gmail. Siis külastan kohustuslikke lehekülgi - Fb, säutsumine, mailhost, kultuur.edu, thisisnthappiness, fuckyouverymuch, debaduda, wunderground, juutuub, ~margit, pirterup, berlin-buehnen ning vist minu kaks mostly visited: maps.google ja translate.google! Mida ma küll ilma nende kahe viimaseta teeksin? :)

No ja umbes siis kui mu arvuti ühel hetkel teatab, et low battery (ma küll alati mõtlen, et ma distsiplineerin ennast, et kui aku tühjaks saab, et siis hakkan midagi asjalikku tegema - nääää), siis toon juhtme. No ja siis võib veel nii umbes pool tundi seal aega viita. Umbes siis hakkavad jalad külmetama ja kann muutub kangeks. Siis tatsan arvutiga tagasi oma tuppa. Näiteks siia aknalauale, kus siis oma jalad mõnusasti sooja radika peale panna saan, mööduvaid inimesi jälgida ning kus vast millegipärast kõige inspireerivam on niisama istuda, kirjutada või muusikat luua.

No järgmist ma ütlen vast enim ka enda enesetunde parandamiseks, et ma mitte niisama ei löö siin aega surnuks. (Jajaaa...) Kulnoga "koosolekud" lähevad päris hästi ja mõlgutan mõtteid ka selle lühifilmi tarves.

Nojah, see oli nüüd mõttetu lisandus.

Eile, umbes samal ajal kui viimast sissekannet kirjutasin, käisid Franzil siin seda tuba tulevased üürilised vaatamas. Tuli välja, et tahtjaid sellele toale tuli ligi 80 e-maililt. No ja oligi, kuna Franzi võti on ju minu käes, siis tegime siukse diili, et ma olen kodus kuni ta tuleb, et siis kõiki neid inimesi siin vastu võtta. No eile käis ligi 15 inimest, vist. Ja täna pidi umbes sama palju tulema. Ja kõige hämmastavam asja juures on see, et nendest 15st vist ainult 3-4 olid sakslased. Oli britte ja prantslasi ja mai tea keda veel. No vot. Ja siis umbes kaheksa paiku seadsin ma oma sammud välja.

Maxim Gorki teatrisse.
"Zurück zur Natur. Ein Konzert für städtebewohner" (Tagasi loodusesse. Kontsert linnaelanikele) Regie Rainald Grebe, Premiere am 21. Januar 2010 im MGT Berlin

Mida ma tean - See tüüp, Rainald Grebe on umbes 40ndates härra, kes on tegelenud koomikuna, muusikuna, näitlejana, näitekirjanikuna ning lavastajana. Google annab ühe tulemusena isegi tema fännilehekülje. Ta on välja andnud hunniku plaate, avaldanud tekste, isegi mingid videomaterjalid on olemas. No see selleks. Käesolev tükk oligi otse ja ausalt lugu temast endast, et kuidas ta nüüd on jõudnud sellisesse ikka, kus siis võiks olla juba midagi ette näidata - tema tahab osta endale kodu - maale. Põline linlane ja nüüd siis maale. Aga see pole sugugi nii lihtne.

Mida ma nägin - loo jutustamiseks oli ta appi võtnud ka kaks enda sõpra ning kolm näitlejat MGT-st. Lava oli kui tavaline kontserdi püüne, trummid ("pleksiklaasiga ümbritsetud"), tšello, bass, kaks kitarri, sünt, mikrid ja veel kari pisemaid instrumente. Rekvisiite ja parukaid oli ka kuhjaga. Ja need olid väga lahedalt ja oskuslikult loosse kaasatud. Minu lemmikuks kujunes üks valge koduküüliku topisest piip, kus siis koht tubaka jaoks oli jänku seljal ning piibu tila (ma ei tea kas niimoodi seda kutsutakse) asetses jänku saba all. Kuidagi oli see mehhaanika niimoodi tehtud, et suitsu sai puhuda välja ka läbi jänku nii, et tossu tuli siis kas jänkukese suust või kõrvadest. Vahva!
Loo ülesehitus oli väga lihtne ja selge - alguses siis pisut juttu taustaks enda kohta, vahepeale sekka ka mõned abistavad pildimaterjalid, lavakujundusliku elemendina veel ka teletorn (mille tipus suur diskopall). Ja kõik see oli maitsestatud lauludega (ikka ise kirjutatud tekstidele).

Millest ma aru sain - Väga palju oli seal keelelisi ning iroonilisi nalju linlaste ja maakate arvel. Ei saanudki päris täpselt aru, et mis seisukohale ta siis lõpuks jäi. No igatahes linna ta jäi, kuid kas see unistus maakodust sai tapetud ja maha maetud või kuniks järgmise korrani? Ei tea.
Kuid kuna sellest tükist õhkas positiivsust ja tahet ja kergust, siis seetõttu oli see ka väga nauditav.

Mis mind täna veel ees ootamas? No nüüd ma mõtlengi, et kas ma ikka lähen sinna klaverikontserdile. Peaks kriitiliselt üle vaatama oma järgneva kümne päeva (!) kava ning võrdlema seda oma eelarvega. Ees on ju ootamas veel Alvis Hermanis ning MaerzMusik 2010.

Ei, kultuurirahakott pole ikka veel vastanud. Oehh.

Fuzioon

Käisin just jooksmas. Mina? Jah, mina.


Oli nädalavahetus. Nädalavahetus täis kultuuri, kogemust ja emotsiooni, teenagerlikku mängu ning saladusi. Sobiks siia veel mitmedki sõnad, mis kõik ometi ühest ja samast ööpäevast räägivad.

Sissejuhatuseks nii palju. Järgnev on justkui pelk pilk kahe erineva maailmavaate segunemine läbi.. oh dziisas ma ei teagi kuidas seda sõnadesse panna. No järgnev on siis justkui lõik ühest seebiooperist. Kui tegu on sõpruskonnaga, siis ikka sebivad kõik omavahel, eksole.

"No, don't You know that with german guys, You have to make the first move"

"No, and then he said that he doesn't want to have a relationship with me"

"Ok, I won't look. You have to kiss her."

"Gefickt?"

Vaid mõned repliigid sellest, mis minu kõrvu kostsid nii tütarlaste omavahelisetest kui ka noormeeste omavahelistest vestlustest. Kõige naljakam asja juures on minu jaoks see, kui avameelselt kõigest räägitakse. No ma ei tea, ikka täiesti kõik letti. Kuigi enamik seltskonnast jääb vanusevahesse 23-28, ometi nendel kahel peol, kus ma viibisin, siis oli küll tunne - teretulemast 15aastaste peole. Mis oli tegel't ju jummala fun, mul kõrvalseisjana sellest osa saada.

Niisiis, tegu on kahe erineva seltskonnaga. Kolm prantslannat (nendega kaasas jõlkumas ka üks tagasihoidlik eestlanna) ning kolm sakslast (kellega on veel aegajalt liitunud ja maha jäänud pluss üks-kaks sakslast).
Reede õhtul läksime Karo ja Meliga Camille'le külla (tema kaks prantslannast sbrannat olid juba seal). Tema elab koos ühe ameeriklannaga, kes siis esimest nädalat sebib ühe rootsi kutiga, kes Berliini niisama aastaks elama tuli. Veel enne kui viimane sinna jõudis, oli kõik kogu nende sebimise taust meile selgeks tehtud, tütarlapsel kaks korda kostüümgi vahetatud ning noormehe sisseastudes selle paarikese edasine õhtu otsustatud. :)
Nonii, ja siis tulid nood kolm noormeest. Neist kahe saatus oli juba otsustatud, Meli sebib ühega, Cami teisega ning kolmas noormees.. Nonii :) Temast kujunes minu silmis sellel nädalavahetusel perfektne Narri arhetüüp. Tema oligi siuke ullike tobuke kes koguaeg oli kõikjal aga ometi polnud kusagil, kellegagi silmkontakti ei loonud, aga ometi suhtles kõigiga. Koguaeg lõbus, aga ometi nagu kurb. Ta pidavat isehakanud leiutaja olema. Ja e-bay sõltlane. Pühapäeva hommikul ta rääkis kõigile uhkustades, kuidas ta endale just mõned päevad tagasi 100 väikest mootorit ostis. Miks? Sest see oli odav. Saa nüüd siis aru, eksole. Aijaa, et leiutaja? Näiteks sellele peole ilmus ta siis oma kaheotsalise suitsupitsiga - ühele poole üks sigaret, teisele poole lill. Näiteks.


Olgu, no ega suurt midagi sellel õhtul polnudki. Kuulati palju muusikat, juutuub oli jälle omal kohal. Ja kui äkitselt Vanilla Ninja peale pandi, oo üllatust. "Yeah, they are really famous in Germany. You know them?" No olgu.

Laupäeva hommikul läksime Meliga ühele näitusele - Roger Melis. Ma arvan, et mul pole vaja öeldagi, kui lahe oli. Meli endine boss, kes selle näituse üheks kuraatoriks on, tegi meile ka väikese tunniajase sissejuhatuse selle fotograafi ellu ja töödesse.

Tagasi tulles otsustas Meli minna U-bahniga, kuid ma mõtlesin, et pole ammu jälle jalutada saanud. Ning tegin tipsat-tapsat jälle mööda Karl Marx Alleed. Jajah, Sa ju tead ka seda tänavat nüüd. Aga näe, mida ma nägin! Seda ikka metrooga sõites naljalt ei näe.


Siis jälle toidupoodi. Vot musta leiba ma ei igatse. Kui siis õige natuke tahaks piima ja kohukesi. Kuid näiteks see piim, mis Karol külmkapis on, selle parim enne kuupäev on alles 3. juuli. No sorri, sellist piima ma küll ei taha. Ning hapukoore ja kohupiima ostmisega pole ma ka veel hakkama saanud. No endal on suu peas, küsi siis tütarlaste käest. Jajah, juba küsisin ka eile. Aa vahepealse märkusena ütlen, et meil oli eile esimene osa kokkamisõhtust - Karo tegi saksa toiduks täidetud paprikat. Pühapäeval on Meli kord prantsuse toitu teha - vist pidid crepid tulema. Ning järgmisel esmaspäeval on siis minu kord eesti toitu teha - vist tuleb kohupiimakook mingite marjadega.

Pilt minu köögi seinast. See plakat kanadega on maalitud, muuseas.

Oleme jõudnud oma looga laupäeva õhtusse. Kella kaheksaks kutsus Fiona mind Kreutzbergi Ballhausi vaatama ühte tantsuetendust - "Dance for sale". Uurisin ka kodukalt, et mis see siis oli. Just vaatasin, et isegi pildid, mis neil Flickris üleval on, tunduvad lahedad. Aga aitäh, mind ei kõnetanud.

Mida ma tean - kontsept ja koreograafia by Ricardo de Paula. Tegelenud tantsuga juba üle kahekümne aasta, töötanud koos väga suurte nimedega. Tore tore.

Mida ma nägin - piletit ostes pisteti mulle pihku ka kolm monolpoly-mängulikku "ühe rahalist". It's a suprise, nad ütlesid. Astudes saali, pidime jalanõud ära võtma ning asetama valge teibiga piiritletud alale. Jah, tantsupõranda hoidmiseks. Ühes nurgas oli 2,5x2,5x3 m valge telk. Tantsijad tegid juba põrandal soojendust - 7-8 naist, üks mees. No, algas siis suure ühisnumbriga, milleks oli umbes nagu aeroobikatunni kava ettenäitamine. Siis tuli üks neiu keskele ja ütles, et näete, nüüd te saite endale need rahad, siin on teile kavad (kavas 18 soolo või paaris numbrit), millised tantsud on meile tänasel "turul" pakkuda. Ühe tantsu hind on 25 raha, pange pundid kokku ja seal väikeses telgis siis saate seda näha. Ja hakkaski peale. Moodustage grupid, pange rahad kokku, kes tahab näha Capoeirat, tulge siia, ja nii edasi. No kui esimesed neli punti olid koos, siis näidatigi neli esimest valikut ära. Siis läks jälle laadaks (selle tütarlapse õhutusel jälle). No ja jälle neli tantsu. No ja siis? Ja siis jälle laat. Ma väsisin sellest nii ära. Vahepeal olid mingid punnitatud naljad, et need kes on juba oma valitud tantsu ära näinud ja mängurahad otsas, siis seal ruumi otsas on laud, kuhu te saate kõik oma eurod jätta ja meie logoga trussikuid osta, hehehee. Ja siis kui äkitselt kõigil rahad otsas, tantsud nähtud, siis tuli jälle tütarlaps ette ja ütles, et aitäh, et täna siin meiega olite. Head õhtut. Ja oligi kõik? Ei, näidati uuesti seda aeroobikakava, kummardused ning taas viited t-särgi ja trussikute lauale.

Millest ma aru sain - mai tea, minuni selle loo point ei jõudnud. Jah, seda küll, et näidati igasuguseid erinevaid stiile (ballett ja capoeira ja kaasaegset). Ja see, et tants, nagu kõik muugi, on müüdav-ostetav kunst. Ja see, et seetõttu võib see muutuda labaseks, et mismoodi sellega kaubeldakse. Aga edasi? *õlakehitus*

Peale seda tantsukat läksin siis esimest korda üksinda s-bahniga sõitma. Kreutzbergist, läbi Mitte, Prenzlauer Bergi. Sain seal kokku oma leedidega ning läksime siis Camille'-sebitava poisi juurde. Peo teemaks oli "Mike auf Drei". No selgus, et üks nende sõber oli üles astunud mingis väikeses raadiojaamas (mispärast? - jäi mulle arusaamatuks) täpselt kell kolm ja sealt siis ka see motto.

Korter oli väga lahe. Üleüldse kõigis neis kohtades, kus ma seni käinud olen, on igal pool väga ägedad korterid olnud - kõrged laed, kitsad pikad koridorid, suured kõrged aknad, täispuitpõrandad, suured rasked puituksed ja palju valget. Me like it. Nemad ise nimetavad seda keskpäraseks korteriks.

No ja oligi, tümm keerati põhja, rahvast vooris muudkui juurde ja kultuurid muudkui segunesid - sakslased, prantslased, kaks šveitsi tütarlast, üks kreeklane ja üks wannabe-austraallane. Üsna pea kõik tantsisid ja tagasihoidlikule nurgas muigavale allakirjutanule jäi see lõbu, seda ka filmina jäädvustada. Kaadrisse jäi ka järgmine: eelpool korduvalt mainitud prantslanna ning korteriomanikust noormehe omavaheline vestlus teemal "kas ma siis meeldin Sulle või ei". Ja lugu lõppeski sellega, et natukese aja pärast kostus köögist eksalteeritud prantsusekeelset sädistamist. "Ei, ta ei taha. Oehh... Ei, ma ei tea, ta ei öelnud, et ma talle ei meeldi. Oehh... Jah, ta on nii armas. Oh-la-laa... Ja nii edasi. Ja siis vastukaaluks sellele olid siis need saksa tüübid koridoris "Mismõttes Sa ei taha? Mine ikka. Ta on ju tore." Ja kuigi need kaks vestlust toimusid üksteisest umbes kolme meetri kaugusel, ei lasknud kumbki osapool ennast teisest häirida. Mis on ju omamoodi tore :)

No kord iga pidu saab otsa.. Ei saanud, läksime edasi. Kell võis olla umbes nelja- viie paiku hommikul kui võeti vastu üldine otsus, et lähme klubbi. Vahepeal sisse-välja voorinud rahvas oli kusagile ära kadunud, ning meie seitsmene punt liikus siis kesklinna poole. Trammis olid kõrvuti sattunud istuma ka õhtut "lahkuminekuga" alustanud paarike, keda siiski ennastunustavalt saatust trotsiv Narr siiski suudlema ärgitas. Klubbi jõudes oli tema töö vilja kandnud ning uksest astuti sisse juba kaelakuti kokku põimununa.

Klubi, GoldenGate, nägi välja umbes selline nagu Tartu Rokiklubi vanadel headel aegadel. Eiei, nendel vanadel aegadel kui veel siseruumides suitsetada võis. Higised laed ja sitased põrandad. Ühele ruutmeetrile oli surutud neli inimest, kes siis dubi-rütmis ennast üles-alla hõõruda võisid. Ja see seltskond oli ikka kirev. Nii etniliselt, vanuseliselt, orientatsioonilt ja nii edasi. Ei puudun'd sellelt peolt ka tüüpiline tütarlaps pool-läbipaistvas kostüümis, plinkiv tuluke rindade vahel helkimas.

Kui meie siis seitsme paiku sealt kodu poole liikuma hakkasime, oli pidu veel täies hoos. Seisin väljas ning ootasin teisi, ning tuli üks imearmas noormeeste-paarike, kes siis veel pidu tahtsid, kuid need suured saksa turvamehed ütlesid, et ei enam sisse ei mahu kõik on täis. Ja nii oligi. Oligi täiesti täis. Mille peale siis noormehed bravuuritsema hakkasid, et äkki ikka saab kuidagi ja nii.

Liikusime tagasi peo alguspunkti, kus siis koha teineteise embuses leidsid nii Cami oma silmarõõmuga ning ka minu toanaaber enda silmarõõmuga. Ka Narr leidis enda koha e-bays köögi laua taga. Umbes neli minutit hiljem oligi aeg hommikukohvi ja -sigaretti nautida ning uue päeva plaane teha. Jah, kohvi on selle kohta ikka väga "lahjalt" öeldud - see oli tökat.

No kui pärastlõunaks suudeti vastu võtta otsus, et jah läheks kinno.. siis mina seadsin oma sammud kodu poole. Mõtlesin, et küllap saan veel millegi arukaga ühele poole, kuid ei. Üleväsimus ning segased emotsioonid lõid ülepea kokku ning ainus, millega hakkama sain, oli üks kurbusest nõretav kiri.

Leidsin ka oma arvutiväliselt kõvakettalt ühe toreda filmi "Coco before Chanel", mis andis piisava motivatsioonisüsti, et koos oma mõtetega pehmesse voodisse pugeda. Mul on hea meel, et ma taas Eeva-kostüümis magamise enda jaoks avastanud olen. Unenäod on palju tundlikumad ja pehmemad ja.. jah. Sellel öösel magasin järjepikku neliteist tundi. Olen nõus enda kehaga ja vaimuga, et see pidev enesele ja maailmale tõestamine (tõesti? jah!) on hakanud mind väsitama.

Aga täna tuletasin endale taas meelde ühe toreda sõna - naudi! Nii, et lähme jälle rõõmsalt edasi. Kui veel päike ka tagasi tuleks (olen teda vist liiga tihti kodustele-sõpradele saatnud, et ta otsustaski mõneks ajaks peitu pugeda), siis oleks jälle lõbu laialt.

Lisan ühe täiega turn-off'i ka. Mäletad pilti esimesest hommikust?


Aitab jutust selleks korraks.

Väidan...

..., et magasin täna öösel umbes 4 minutit.

Aidaa!

I'm not a rain person

Aga hommikul silmi avades ning vaid halli taevast nähes, ma mõtlesin, et täna võiks küll vihma sadada. Ja ju ma olin vist seda terve öö soovinud, et kui ma voodist istuli end ajasin, nägingi esimese asjana ühte vihmavarju mu akna alt möödumas.
Küllap on nüüd niiskuse tõttu külmem ka, aga ega see mind ei heiduta. Istun nüüd oma aknalaual, jalad sooja radika peal, kuum kohvi minu ees ja taustaks Cinematic Orchestra. Mõnna.

Eile käisin ka teatris.
"Die Soldaten" Regie Frank Castorf, Am Volksbuehne, Premiere 25. Feb 2010.

Nojah, küllap siis sellepärast see oligi nii rabe ja kuidagi logisev, et see alles nii värske on. Ma kahjuks ei suutnud leida inffi, et mitmendat etenudst mina nägin. Kuid see oli kuidagi.. No ma ei tea. Kolm tundi ja ühevaatuseline. Oijah. Mängustiil oli kah selline... Ma mõtlesin, et äkki kui ma lasen tal öö otsa settida, et äkki siis täna leian sellele kirjeldamiseks sõnu. Kuid ei, ka täna veel napilt.

Mõned laused ka varemmainitud M.Pesti Temuki artiklist F.Castorfi kohta.
"Tema teatrikeel on lärmakas, intellektuaalne, tugevalt viiteline. Castorf kasutab laval alati live-videot. (vot seekord küll ei kasutanud) Castorfi lavastused on küll tohutult põnevad, tihedad ja täis lõputut energiat, kuid äärmiselt mõistuslikud. Kõiki ideid esitatakse vaatajale intellekti kaudu ja läbi intensiivse mõttetegevuse. Castorfi lavastustele kriitiliselt mõeldes /.../: ideede üleküllus väsitab publikut ning vaataja ei tea enam, millisest vihjest ja viitest kinni hakata ning kus on lavastust läbiv mõte. Liigne kaootilisus ei aita asja sisulisele mõistmisele kuidagi kaasa. Ka on Castorfi teater niivõrd intellektipõhine, et poliitilise teatri maailmaparanduslikud ideed võivad emotsionaalsest küljest panna õlgu kehitama."

Olen täiega nõus. No eks võtab palju maha see, et ma tekstiliselt paljudest asjadest aru ei saanud, aga see tõesti oligi kui üks suur gemüse. Aga ju see on siis tema stiil - lõputute assotsiatsioonide ahel. Tõsi, kui ta rõhub intellektuaalsele läbi ampsamisele, siis siin kohal jääb mul küll paljugi vajaka. Aga võibolla see polnud siis kõige õigem tükk temaga tutvumiseks, äkki?

No aga siiski, nii palju oli neid asju, mis mind ebamääraselt ühmama panid. No olgu, võibolla mõne jaoks on need pisiasjad, aga no kurat, mind kohe ärritasid. No mõned märked, mis ma etenduse jooksul üles kribasin: higi ja karjumist oli ikka väga palju. see pidev karkasside lohistamine ühest kohast teise võttis nii palju aega ja mõttetut tähelepanu, lisaks need karkassid kukkusid koguaeg ümber, kas siis näitleja ülemängimise või lavameeste kobamise tõttu. lavamehed panid ikka täiega pange koguaeg, ei teadnud justkui et "oota, kas see laud käib siia" ja siis äkki tuleb lava tagant mingi mees, et ei, see laud käib sinna hoopis. ja siis kukkusid mingid rekvisiidid maha ja läksid katki, koguaeg. ja siis jällegi tekstiütleja akside vahelt mingeid sõnu sosistamas. ja kõike seda kokku oli minu jaoks liiga palju.
Aga ju ma vist polnud ainuke, kuna ka ülejäänud publik kuidagi ohkas väga sügavalt peale etenduse lõppu ning tammus väga raskelt sealt saalist ennast välja. Väga palju oli ka selliseid umbes keskkooliealisi noori, kes siis kerge muigega päid raputasid. No mai tea.

Minu ees, esireas, keskel, istus üks mees. Väga suure tõenäosusega see oligi härra lavastaja isiklikult. Teksade vöö oli lahti tehtud, ka püksinööp. Pastakas oli tal kõhupeal ja mingi suur ümbrik tema kõrval, millele ta aegajalt siis vist mingeid märkusi tegi. Aga ometi oli ta kuidagi apaatne lavaltoimuva suhtes. Nii, et vahepeal ma arvasin, et äkki ta on kriitik. Kuid kui etendus lõppes, siis ta küll plaksutas käed kõrgel ning kui näitlejad lavale kummarama tulid, siis lehvitas suurelt selle ümbrikuga.

Aga veel, interneti abiga, sain teada, et F. Castorf, Volksbühne kunstilise juhina, on üks postdramaatilise teatri tegijaid. Hmm, ma tegelt ju kirjutan oma lõputööd postdramaatilisest teatrist. Aga kui ma sellest aru ei saa, siis on ju küll nukker.
Ühesõnaga, olen natukene ämbris omadega praegu.

Olgu, tõmban siinkohal sellele teemale joone alla.

Vaatasin ennist ühte imearmsat filmi "Julie & Julia". Film kahe naise armastusest toidu ja toiduvalmistamise vastu ning kahe mehe armastusest oma naise vastu ning alati tema kõrvale jäämisest. Paar pisarakiskujat oli ka, nagu ikka. Ja mille peale mina siis läksin kööki ja tegin ühe kiirkartulipudru, väntasin mingeid aedvilju ka sisse ja säh Sulle "masterpiece'i". Aga see polegi oluline.
Eile aga vaatasin ära pikalt-kaua mind oodanud "September Issue". Film Anna Wintourist - ameerika Vouge'i peatoimetajast ning võib vast väita, et moemaailma ühest mõjuvõimsamast naisest. Sihuke, lahe ja lihtne ajaviitekas, kuid oma kullateradega ning ka silmale ilus vaadata.

Ma pole ju tegelikult veel rääkinud sellest, kuidas ma ükspäev jälle turisti mängisin. Teisipäeval vist siis, kui ma päeva skooriks umbes 25km sain. Ilm oli enam kui kevadine. Ühe maja seinal ilutses 7 kraadi, kuid ma usun, et päikese käes oli veel rohkemgi. Kõndisin mööda Spree kallast, kuni Berliner Dom'ini ja sealt siis taas Brandenburgi väravateni ning sealt Reichstag'ini.
Siin see ilus allee, Karl Marx Alleel


Karl Marx Allee


ai luv juu tuu


Pundun'd punguv kevad


Mööda Spree kallast


"Hello, duu juu spiik inglishh"
"Yes"
"Mai hasband is deed änd ai häve ö littel tshaild, juu sii dis is the piktshöör, änd mai madher is bäk in boosnija änd kän juu giv mii manii, ai niid tu bai fuud änd meditsin foor mai littel beibi, mai hasband is deed änd ai niid mani tu bai fuud for mai littel beibi, juu sii dis piktshöör, mai madher.."
"Okay, but I have very little money, is that okay?"
"Oh? bat mai hasband is deed änd ai niid fuud for mai littel..."
"Okay, let me see, that'll do?"
Järgnes pikk pilk mulle silma sisse, käsi endiselt pikalt ette sirutatuna."Sorry, I can't give You any more"
"Kän juu pliis giv uan moor euro, mai beibi is veri littel and niids meditsin"
"Kuule, tead, ma tean ju küll, et Sa viid kohe selle raha koju enda mehele, et mitte täna õhtul ketukat saada. Näed, ma isegi viibutan Sulle käsi praegu, et näidata, et mul ei ole rohkem midagi anda. Ma ju tean, et Sinu tänase päeva teenistus on umbes kolm või neli korda suurem kui minu päevaraha siin on. Eksole, oli väga tore. Loodan, et Sa mulle mingit needust nüüd peale ei pannud."
Sellepeale ta surus oma peo kinni, pobises midagi vist et "thänk juu, thänk juu" ja juba oligi järgmise ohvri juures "duu juu spiik inglishh". No vot siis.

Käisin ka Reichstag'i üleval vaateplatvormil päikest ja imeilusat panoraami kaemas. No on ikka suurem küll kui elu, see Berliin. No muidugi turvameetmed on seal Riigipäevahoones sama suured kui lennujaamaski. Ja see on lahe, kuidas mu tangid ikka rämedalt tähelepanu saavad. No Riia lennujaamaski pidin need ära võtma ja need sõitsid sealt x-ray aparaadist läbi. Ja ka nüüd hakkasid need karjuma ja siis mingi naine tuli neid saapaid siis läbi katsuma ja vajutama.

Ma tean, et ma võibolla ei peaks selliseid asju üldsegi kõva häälega välja ütlema, aga vahest ma küll mõtlen, et mul oleks lihtne mingite pättuste tegemiseks oma "süütu tütarlapse" ilme taha pugeda. No kasvõi, et mul võiks ju vabalt sääres mingi küüneviil vms olla, millega siis.. Muhahahaa!

Vaade kõrgelt platvormilt


Ja holokausti mälestusplats - võtab vaikseks.
Ma loodan, et Sa eelnevat liiga tõsiselt ei võtnud. It's just the little angel speakin' (in the leather coat).

Aga teeme nüüd ühe kiire ajas rännaku ning oleme siis otsustanud tagasi koju pöörduda, ning olemegi jõudnud Thaerstr. 22 maja ette. Leian koti põhjast oma võtmehoidja (mille küljes on üks väike kollane võtmehoidja, kirjaga "Naerata, sest naerda on nutmisest kenam". Üks teine võtmehoidja, millel suur A täht ja sellel ring ümber. Üks pudeliavaja. Üks võti ühe ukse avamiseks, kuhu mul küll enam niivõrd asja pole) ning mille küljes siis see võti, mis avab korraga nii maja välisukse kui ka minu korteri ukse. Koridoris on postkastid, millel pole numbreid (nagu minu korterilgi) vaid on peal nimed, et kellele kiri tuleb, siis sinna kasti see potsatab. Nüüd selle kuu jooksul ilutseb seal ka minu nimi. Hehe!

Ja tead kui lahe plakat siia kleebitud on, et mis siis saab kui Sinul tuba põlema läheb või et mis Sa siis peaksid tegema kui kusagil mujal midagi põlema läheb. Mul ei tule enam meelde, kus filmis see oli, et kui lennukis need samad kaardid, kui midagi juhtuma peaks, et siis need inimesed seal peal on nii rahulikud ja naeratavad, et "oh, kus mu päästevest on, oh kui tore on olla", aga tegelikult see ju nii pole. Siis vastupidiselt kaardile, on minu koridoris oleval plakatil küll tüübil nägu paanikat täis. Ja ei mingit märku sellest, et peaks hullult rahulikult kõike võtma, ei.. siin ikka tüüp lidub ja külvab pinget igale poole.


Aga tead, ma tõmban nüüd täiesti otsad kokku. Küllap Sa ka väsinud sellest lugemisest siin. Hakkan ennast kah vaikselt jälle teatrisse sättima.

Kirjutamiseni, lugemiseni.