Mul pole õrna aimugi, kuidas kirjeldada kõike seda, mis viimase 24 tunni jooksul juhtun'd on. Aga ma püüan.
Täna 18:00-22:00 - Kui Jeremy mulle paar nädalat tagasi FBs lingi saatis, et näe, mis 23.veebruaril siin toimub, siis oli see viimane sündmus, millest plaanisin osa võtta. Ent, peale paari kirjavahetust San Francisco Eesti Seltsi esinaisega üleeile ning ma muutsin oma meelt.
Ühesõnaga - Eesti Vabariigi 95. aastapäeva pidustused. Kohal on ligi 200 inimest (sülelapsest vana-vanaemani). Ma arvan, et eestlasi neist vähemalt kaks kolmandikku. Ühel laual suupisteteks maasikad ning viinamarjad, kõrvaloleval kartulisalat-heeringas-must leib-hapukurgid ning suveniiride laual ka liitrine Viru Valge (vaatamiseks vist) ning kolmanda laua taga pakuvad kohalikud noormehed 5dollarilise annetuse eest veini või õlut. Üsna pea kõlab USA hümn ja kohe sellele otsa Eesti hümn. Kõlab aplaus. Mikrofonisse teatatakse esimene kõneleja, sellele järgmine, siis astub mikri ette Loore koos Pollyga ning esitab kaks lugu - "Sajab lumi" ning "Veereva elu ragin...". Kõlab aplaus. Tuleb kolmas kõneleja. Ja Loore esitab veel ühe loo. Ja sealt edasi hakkavad esinema "Riina ja Tõnu". Mis Sa arvad, mis muusikat mängivad Riina ja Tõnu, kui instrumentideks on süntesaator ning basskitarr? Jep, Saaremaa valss vähemalt. Mina aga teen Jeremyst ja Karmenist imeilusa pildi, kus noorpaar on ühendanud käed, justkui loomaks silda kahe riigi vahel, kumbki valinud oma seljataga olevaks lipuks kalli inimese kodumaa oma. Hiljem tutvun Roberti ja Jaanuse ja Jaani ja Toomase ja... surun kätt ja naeratan ja tutvun mitmegagi veel. Ning ka Agega, kes mulle juba homseks uue esinemisvõimaluse pakub. Ofkooors!! Rõõm ja maagia on minu poolel. Olen tänulik!
Täna 12-15 - Käisime hike'imas. "Leaves of three, let them be" on kui mantra, mis eelmise aasta juulikuisest roadtripist taas meelde tuleb ning mida enne metsa minemist üle kordame. Bessie on ka meiega kaasas ning vaatab peale igat kahemeetrist ettejooksmist, et me ilusti tema kannul püsiksime ning sabaliputusega sellest rõõmust ka meile siis teada annab. Tagasi linnas, kõhud tühjad ja lähme parimasse kohalikku mexican fast-foodi söögikohta. Kui muidu on linn laupäevaselt ootamatult inimtühi (kuna siin linnas elab ikkagi pea miljonit inimest!), siis sellest pisikeses kohas on ligi 40inimeseline saba. Ja söök on imemaitsev. Mhh... :)
Täna 8-12 - Väga aeglane hommik. Avan silmad, väljas on päike, ruum on ööseks poolavatud (!) akende tõttu mõnusalt jahe, tuulekellad helisevad väljas. Aeglane kohvi ja aeglane hommikusöök. Laual on peekon. Ofkoors. :)
/Vahemärkusena ütlen, et sellist kodutunnet nagu siin.. pole mul vist reisides mitte kunagi olnud. Päris ausalt, mul on selline tunne nagu.. esiteks, nagu ma tunneks Jeremyt ja Karmenit juba "tartu aegadest" ning siin olen ma neil külas vähemalt teist või kolmandat korda. Uskumatu! Parimad host'id, ever! Ja kuna nad on ise ka väga palju rännanud, oskavad nad uskumatult orgaaniliselt anda aega ja ruumi ja.. kõik kuidagi lihtsalt kulgeb oma loomulikku biiti pidi./
Eile 21-00 - Jõuan Lawrence'i rongipeatusesse. Minut enne, saadan veel rongist Jeremyle sõnumi, et kui ta näeb raudteejaamas lolli näoga seismas ühte kitarriga tüdrukut, siis andku sellest kohe märku. Kõik läheb aga oodatust palju paremini ning üsna pea leiavad mu seljakott ning Polly oma koha tema auto pagasnikus ning mina tagaistmel. Kohtumine autos on esialgu veider - Jeremy näeb välja hoopis teistsugune kui ma esialgu olin arvanud (ma ei tea isegi enam, missugune ma siis arvasin teda olevat), ning juhi kõrvalistmel oleva neiu nime ma esialgu ei kuule ning ma ei saagi aru, kes too neiu on. Hiljem tuleb välja, et ma olen miskipärast unustanud, et Jeremy on abielus eesti neiuga, kel nimeks Karmen. Jagan ka neile rongis pealtkuuldud lugu - "ära viska vana mütsi enne ära kui uus varnas ei ripu".
Jõuame nende koju. Avatakse uks ning. (http://www.youtube.com/watch?v=zT3YNA2Bt2A - muusikaliseks kujunduseks). Mulle hüppab sülle iiri setteri-kolli segu Bessie, kes tervitab mind justkui ammust sõpra. Isa istub diivanil, vaatab telekat ning viipab mulle tervituseks. Ema tuleb tagatoast käed kallistuseks avali justkui oleksin lähedane sugulane, kes peale aastast eemalolekut tagasi koju tuleb. Ning siis tuleb rahulikult tatsudes 94aastane vanaema, kes mu paljaid varbaid nähes mulle kohe oma toast oma tibatillukesed lillad sussid toob. "You can have them," ütleb ta mulle peale seda kui bigfoot-tuhkatriinu neid susse oma suure varba otsa pigistada soovib ning viisakalt keeldudes vanaemale tagasi ulatab. Bessie tantsib ja hüppab ikka veel mu jalgade ümber ning ka pereliikmete manistustele vaatamata minu lähedalt ei lahku. Köögist tuuakse IPA (Belgium?) ning krõpsud ning me lähme üles. Mul on suisa oma tuba - selleks on Jeremy stuudio. Ma olen ümbritsetud instrumentidest ning viirukitest ja Karmeni maalidest ning küünaldest ja ma ei suuda oma õnne uskuda. Istume, tutvume, räägime. Kuna nüüd tuleb jutu sees välja see, et noored tutvusid Tartus, aastaid mitu tagasi, siis.. käib mu sees justkui klõps - Tartu - muidugi. Seda biiti ma tean ja tunnen. Kohe on siuke tunne, et tõesti, me oleme justkui sõbrad-sugulased "Tartu aegadest", ometi kohtusime esimest korda umbes 12 minutit tagasi. Ja siis.. Ja siis ja siis ja siis. Järgnevatel tundidel on mitu etappi ning mitu lauset, mis kummitama jäävad. Ja need tunded ning tundmused, mis nii vertikaal- kui horisontaallevelitel mitte kunagi ei ristu, aga põimuvad. Me lähme õue ning istume tagaaias, kreekapähklipuu all. Ja seal paremal pool on granaatõunapuu ja seal veel apelsini- ja sidruni- ja greibi- ja siin on istutatud need ja need taimed ja lilled ja.. Millegipärast jääb mulle pimeduses istudes tunne, et Jeremy ja Karmeni seljataha jääv aed avaneb justkui meeletuks džungliks. Me kohal on tähistaevas ning pea tervikuks saav kuu. On vaikne ja soe. Me tuleme tuppa tagasi. Mu vaimustus ei hääbu ega lõpe. Vestleme Karmeniga veel. Ta räägib mulle oma aastast siin. Ja rohelistest murudest majade ees - see sama 5x5 meetrine murulapp, mis linna joogiveele üsna pea kriipsu peale tõmbab, peab olema kastetud ja kastetud ja kastetud ja niidetud, et see oleks roheline - see on justkui jõukuse märk. Sellel murul ei käi keegi, peale mehhiklasest muruniitja (igal majapidamisel on oma isiklik mehhiklasest muruniitja) ning naabri koerad oma junnidega väetamas. Ent muru peab olema roheline.
Siis tuleb aga öö ja linnakodanikud jäävad magama.
Eile - 18:12 - 19:30 - Tema viskab mu Oaklandi kesklinnas bart-metroopeatuses tänavanurgal maha ning ütleb, et vot nüüd on Sul küll kiire. Sa pead jõudma 47 minutiga San Francisco raudteejaama. Where the F* is that? Võtan tagaistmelt oma kitarri ning seljakoti ning tuiskan mööda treppe maa-alla. Sisestan 3,25 dollarit masinasse ning mulle krõbiseb välja sinine pilet. Väravatest läbi.. ja nüüd? Torman esimestest treppidest alla, küsin kas siit läheb Montgomery peatusesse SF-s. Ei, teistest treppidest alla. Okei, veel treppe. Olen ärritunud ja segaduses. 1 minut ning metroo sõidab ette. 14 minutit hiljem olen tormamas SF financial districtis metroojaama treppidest üles, müksates oma kitarri ning seljakotiga igaühte mu teel. Palun vabandust. Palun vabandust. Sorry. Palun vabandust. Kui ühtäkki - faceplant - keset elevaatorit otsustan käe ja põse ja põlve maha panna. Murdosa sekund hiljem olen püsti ja torman ja müksan edasi. Kesklinn, tipptund, kõrghooned, ristmik - okei. Nii, vaja vastu võtta otsus - kus suunas nüüd tormata ja müksata. Mu aitajaks on üks flegma naisterahvas, kes peale vasaku ja parema mulle midagi uut siin maailmas ei õpeta (but i knew that already!!!). Willa, mu iPhone, kaardiks käes, lidun mööda tänavaid. Okei, suund on õige. Aega on 20 minutit rongi väljumiseni. Okei, 18 kui nüüd täpne olla. Ruttu!! Aga ei, igal ristmikul on minu ees punane tuli. Aga surma ka ei viitsi saada. Kui paned hullu, siis ole ettevaatlik. Ja kui paned eriti hullu, siis ole eriti ettevaatlik. Jälle uus ristmik, jälle punane tuli. Jälle uus ja jälle punane. 10 minutit veel. 8 minutit veel. 4 minutit veel ja kaks ristmikku veel. 2 minutit veel ja mu ees on viimane ristmik ja viimane punane tuli. Rongijaam. Piletiaparaat. Liiga suur rahasumma. Snäkiputka - rahavahetus. Piletiaparaat - Lawrence - 4. piirkond - yes, i agree, accept-accept, yes, yes, confirm, pilet, raha tagastus. Nii, kuhu nüüd.. viimane minut. 8 perrooni, 8 rongi. Ja siis arusaamine, et olen sellest rongist maha jäänud. Thas used to be your comfort zone but now this is where the shit happens. F*! Ärritumine segatuna kurrrbusga, ometi ei luba ma endal maha istuda ja tönnima puhkeda. Aga pole ka põhjust, kuna uus rong on juba ette sõitnud ning 10 minuti pärast lubatakse juba omale kohale istuda. Kord juba rongis, hingan sügavalt ning tean, et kõik on juba väga hästi. Pole enam oma comfort zone'is, no more shit happens, veel pole ka päris magic, ent kõik on hästi.
Mu selja taga istub nägus noormees. Tema kõrvale istub Olga, Poolast - nagu paari minuti pärast välja tuleb. Noored hakkavad omavahel vestlema. Kust tuled, kuhu lähed, õpid-töötad, jne. Noormehel on vali hääl, seepärast kuulen (ja hiljem huviga ka kuulan) vestlust pealt. Noormees on kohalik. Noormehele meeldib tantsida. Noormees käib ülikoolis, kuid õpib nii igavaid asju, et ei hakka neist rääkimagi. Noormees on 21aastane. Noormees on oma tüdrukuga koos olnud 7 kuud. Noormehele meeldib kirjutada - tahad ma loen Sulle midagi ette (järgneb deklamatsioon noormehe märkikust). Noormehele meeldivad veel.. (siinkohal enam ei mäleta, millest nad rääkisid, ma jätkasin oma raamatu lugemist).
Ühel hetkel aga kuulen taas vestlust pealt.
-"I'm feeling antsy".
-Ahah, ja mispärast, küsib neiu.
-Mina ja mu girlfriend lähme täna lahku.
-Eemm, kas Sa soovid vett? Ja Olga pakub noormehele pudelit.
-Oh, ei, aitäh. Muuseas, Sul on väga ilusad silmad.
Paarikümne minuti pärast jõuab kätte noormehe peatus. Millegipärast ta Olgalt telefoninumbrit ei küsi, aga tema ilusaid silmi kiidab veel küll. Nad lehvitavad. Lehvitavad veel kui ka noormees on rongist perroonile astunud ning akna poole kiikab. Ning kui rong taas liikuma hakkab näen peegeldusest, kuidas Olga veel talle järele vaatab ning siis naeratades oma peegelpilti aknal vaatama jääb. :)
Ka mina naeratan. Olga pärast.
///
I have no idea how to describe all this what has happened within the past 24hrs. But I'll do my best.
Today 6pm-10pm - When Jeremy sent me a link in Facebook, saying - theres an estonian independence day party the night of the 23rd if you wanted to join us - that was the last event i planned to attend. Tho, after a couple of emails with the organiser, i changed my mind.
So, Estonian 95th Independence Day. With almost 200 attendees (from an infant to great-grandmother), i think almost 2/3 of them were estonians. On one table were strawberries and grapes, on the next classical potatoe salad, herring, black bread, pickles and on the souvenir table a one-litre Viru Valge vodka and behind the third table were local men offering a 5dollar wine or beer. Soon it is time for the two national anthems. Applaud. First speech, then second, then Loore with Polly singing "Sajab lumi" and "Veereva elu ragin.." Applaud. Third speech. Applaud. And one more song from Loore. And then it's time for "Riina and Tõnu", on synthesiser and bass. Can You guess what kind of music were they playing. Exactly - at least Saaremaa valss. I take couple of pictures of the lovely Karmen and Jeremy, where the couple has joined hands (and hearts), tho both of them standing in front of the flag of their loved-ones homecountry. Later i meet with Robert, Jaanus, Jaan, Toomas... I shake hands and smile and meet with many others. Among them with Age, who asks for my number for another gig happening tomorrow. Ofcourse!! The happiness and magic are on my side. I am grateful.
Today 12-3pm - We went for a hike. "Leaves of three, let them be" sounded as a mantra learnt from the road trip in Yosemite park in july last year, and we repeat it over again before we enter the woods. Bessie is also with us and turns around after every two meters to see if we still stick behind her and having that confirmation is wagging his tail for joy. Once back, we are hungry as hell and we go to eat to an amazing mexican fast-food restaurant. Tho the city is unexpectedly empty, the place is crowded. And the food is delicious. Yum!
Today 8-12 am - A very slow morning. I open my eyes, it's sunny sunny day, the room is cool thanks to the half-open windows (!) and i can hear the bells singing in the breeze. A slow coffee and slow breakfast. And there's bacon on the table. Of course! :)
/As a side-note i have to say that this kind of hospitality and home-like feeling as here.. i think I've never experienced. Honestly! I feel like.. first, like i knew Jeremy and Karmen back from the "tartu-days" and I'm visiting them at least for second or third time. Unbelivable! The best hosts ever!!! And as they have traveled a lot too, they can give space and time in such an easy way... and everything is so.. chill! :) )
Yesterday 9-00pm - I arrive to the Lawrence caltrain-station. Just a minute before i send a text to Jeremy that once when he sees a girl with a guitar standing in the station looking stupid, to shout out loud. Everything turns out perfect, soon Polly and my back-bag are in the trunk and I am sitting in the back seat. The first moments in the car are a bit weird - Jeremy looks totally different from what i thought he might look like (tho now i dont even know, what did i think he might look like). And I cant hear the name of the girl sitting on the passengers seat, and actually I don't even understand who she is. Later, as appears, I have forgotten that Jeremy is married to an estonian young lady, who's name is Karmen. I share with them the story of the conversation i overheard in the train - "dont throw away Your old hat before You have a new hat hanging".
We arrive to their house. They open the door and... (http://www.youtube.com/watch?v=zT3YNA2Bt2A - as for sound design). Bessie comes and jumps to my lap and greets me with a watery kiss as she greets a long-gone friend. The dad sits on the couch and gives me a warm smile. The mom comes to me with her arms wide open for a hug and gives me a box of chocolates as for a close relative, who returns after a year. Slowly but surely comes the 92year-old grandmother, who after seeing my bare feet gives me her purple miniature slippers. "You can have them" she says, after I, the bigfoot-cinderella, have tried to squeeze my big toes in them, yet humbly willing to return the gift.
Bessie is still dancing and jumping around my feet disobeying the requests from the family members. I am handed an IPA and chips and we go upstairs with Karmen and Jeremy. I am shown to my room - which is Jeremy's studio. I am surrounded by instruments and incents and Karmen's paintings and candles and I cannot believe my happiness. We sit, we meet, we talk. Now, we talk about how they met two years ago in Tartu, fell in love and got married.. "click" - i got it - Tartu - of course! I know that beat. Immediately i feel like really, we are long time friends, back from Tartu, tho we met for the first time only 12 minutes ago. And then. And then and then and then... The following hours have several landmarks and sentences that lead us through the evening. These emotions and feelings, on vertical and horisontal levels don't ever cross, yet intertwine. We go outside and sit in the backyard under the chestnut tree. And there is the pomegranate tree, and there's the lemon tree and the orange and grapefruit and here are those and those plants and flowers. Sitting there in the dark, i get a feeling like the garden behind Karmen and Jeremy opens up like an endless jungle. The sky above us is starry and the moon is almost a whole. It's warm and quiet. We go inside. My ardor does not vanish nor end. Me and Karmen stay up for more. She tells me about her first year here. And the green lawns in front of the houses - the same 5x5 meters grass (that is very bad for the city drinking water) has to be watered and watered and mowed and watered for it to be green - it is the symbol of wealth. Nobody walks on that lawn, except the mexican who comes to mow the lawn (every house has it's own mexican) and of course the neighbours dog to shit on it. The grass must stay green!
But then comes the night and the citizens go back to sleep.
Yesterday 6:12-7:30pm - He droppes me off in the bart-station in Oakland and says, now You're in a hurry! You must get within 47 minutes to the San Francisco train station.
Where the F* is that?
I grab my guitar and the back-bag from the backseat and rush down the stairs. I insert 3,26 to the machine and it prints me the blue ticket. Through the gates.. and.. now? I rush down from another stairs. Is this it? No, You have to take the other one. Ok, more stairs. I'm irritated and confused. 1 more minute and the bart-train arrives. 14 minutes later I'm rushing up from the stairs in SF financial district, punching and pushing everyone with my guitar and bag. I'm sorry. Excuse me. I'm sorry. And suddenly - faceplant - i land on my face on the elevator. A fraction of a second later I'm up, running and pushing up the stairs again. And I'm out - City center, rush hour, skyscrapers, intersection - okay! So, the decision - which way to start running and pushing again. A very phlegmatic lady can only say left and right and left and right, so I start running. Willa, my iPhone, as a map in my hand, i run down the streets. Great, the direction is right. I mean right, as the right one, not.. Ok, anyway. I have 20 minutest til the train leaves. Ok, 18 actually. Quickly!! But now, on every intersection there's a red light. Another intersection, another red light, another one and another one. 10 minutes. 8 minutes. 4 minutes and two intersections. 2 minutes and in front of me is the last intersection and last red light. Train station. Ticket machine. The amount of money inserted to the machine is too big. I go and change it and back to the ticket machine. Lawrence. 4th. Yes, i agree, accept, accept, yes, yes, confirm, ticket, change. Ok, now where. The last minute. 8 platforms, 8 trains. And then... I missed mine. (That used to be your comfort zone but now this is where the shit happens. F*! Irrrrritation mixed with sorrrrrow, but i dont allow myself to break down and crrrry. But, there's no reason, because the new train has already arrived and in less than 10 minutes i'm allowed to find my seat. Once in train, i take a deep breath and know that everything is alright again. I'm not in my comfort zone any more, not yet in the magic but no more shit happens too.
Behind me is sitting a handsome young man. Olga, from Poland, sits next to him. They start speaking. Where are You from, where are You going, studying-working etc. The young man has a quite loud voice so that's why i overhear (and later listen to) their conversation. Olga is from Poland. The young man is local. He loves to dance. He goes to university, but he studies so boring stuff that he wouldn't bother her with that. He is 21. He has been together with his girlfriend for 7 months. He loves to write - "You want me to read You some?" (and he declaims something from his journal). He loves.. (here now i can't remember what they were talking about. I continue with my book).
But at one point the conversation catches my ear again.
-"I'm feeling antsy"
-"Oh, ok, why? she asks.
-Me and my girlfriend - I think we're going to break up tonight.
-Oh, I'm so sorry. Do You want some water.
-No, thank you. By the way, You have really beautiful eyes. I really love Your eyes.
In twenty minutes it's his stop. For some reason he does NOT ask for her number, but talks keeps on making compliments about her eyes. They wave to each other. They wave once more where he is off from the train and is standing on the platform and looks at Olga. And as the train starts to move again I can see from the reflection how Olga looks back at him, smiles and stays to gaze her eyes on reflection on the window.
I smile too. For Olga.
No comments:
Post a Comment