Niisiis, on jäänud veel viimane nädal. Ja tänahommikuse seisuga peaksin nädala pärast juba Tallinna tänavatel jalutama ning kohalikku kohvi otsima. Ent täna olen veel siin.
Kuna Tema jäi haigeks (ometi pidi eile tööd tegema) oli mul aeg endale ja endaga, võtsin ratta ja läksin San Franciscosse. Koostasin endale pisikese ringi, mida siinkohal tahaksin jagada.
Kel plaanis millalgi SF-s kah mingi jalgrattasõit teha, siis see on täiesti arvestatava pikkusega (u 25 km) ning imeimeliste vaadetega.
Algustasin San Francisco City Hall'i eest (kuna mu Bart-rong-metroo peatub Civic Centeri peatuses, mis ongi siis nimetatud kohas). Seal oli mingi mustlaste laat, müüsid vääriskive ja kuldkette (loe: kive ja kette). Raekoja ees toimus mingi meeleavaldus ja lendles hiigelsuurt vulvat meenutav õhupall-lill.
Mööda Fulton Street'i sõitsin üles kuni Alamo Parki. Sealt avaneb imearmas vaade nendele "Lastega kodus" või siis "Võluväe" majadele. Siin kutsutakse neid "Painted Ladies". Park oli täis turiste, kes endast väikese lillepeenra ees ja taga pilti tegid. Miks küll?
Siis sõitsin mäest üles ja alla mööda Fell Street'i, kuni taas ühe pargini - The Panhandle. Piklik park, mille ääres on ilusad ja veel ilusamad San Francisco majad üksteise järel reas.
Park läks sujuvalt üle Golden Gate Pargiks. Seal on pesapalliväljak ja golfiväljak ja SF Botaanikaaed ja Roosiaed ja De Youngi muuseum ja väiksed järved järved järved ja ühtäkki on.. Ookean! Ookean! Ma veel jõuan selleni, aga nüüd mõned päevad tagasi ma tegin vist veega vaherahu ning minusse tulvab suur rõõm kui ma näen nüüd seda suurt vett mu ees ja ümber. Ookean! See on imeilus!
Istusin randa maha ja olin ise ja olin endaga. Õnn ja rõõm! Kajakad ja rongad. Ja mõned inimesed. Ja surfarid ja lendlauagalendajad. Ja muidugi, kaks venelast mu selja taga grillkanatiibu lutsimas.
Kuna päevavalgus ajas takka, siis peale pooletunnist pea meditatiivset seisundit, tuli edasi minna. Nüüd sõitsin mäest üles kuni Sutro Heights parki. Adolf Sutro oli SF linnapea 1890ndate lõpul ning rajas sinna parki iluaedasid ja vaateplatvorme. Ning sellest veel mõnedsajad meetrid edasi on paik nimega Lands End. Ja see ongi seni mu kõige läänepoolseim tipp, kus olnud olen. Taas IME-line vaade ookeanile. Ookean!
Siit edasi läks raskemaks, kuna tuli rattaga üles saada nii umbes 40kraadisest mäest. Olgu, liialdan, aga no suht püstloodis küll. Ja siis mööda Geary Blvd'i alla kihutada. Alustasin 48. avenüült ja kihutasin (kihutasin!) kuni 8ndani. Sest seal oli üks tore kasutatud raamatute pood - Green Apple Books, kuhu mõtlesin korraks sisse põigata. Ei õnnestunud mul see, kuna viibisin seal poes üle kahe tunni. Õigemini on sel poel kaks poodi, üksteisest kahe väikese ukse kaugusel. Üks pood on ainult ilukirjandusele, teine... kõigele muule. Otsisin Talle raamatuid, mida olen ammu soovitanud Tal lugeda. "Väike Prints" ja "Mr Vertigo". Siis Talle veel üks Coratzar ning mulle sain kah ühe raamatu. Taas Paul Austerilt. Kuid ma tean, et pean sinna veel tagasi minema.
Ja kui poest välja astusin oli juba pime. Siis veel natuke kihutamist ning tagasi Raekoja ette, kust siis alla Bart metroosse ning tagasi Oaklandi.
Istusin pisut meelega, pisut kogemata vale rongi peale ning panin natuke vales suunas. Meelega selles mõttes, et saaksin Oaklandi pisut teise külje pealt näha. Maha tulin Merrit Lake peatuses, kust siis õhtutuledes valgustatud järve äärt mööda tagasi koju vurasin.
Õnn ja rahu mu sees ja mu ümber.
Olen hakanud tagasi koju tulemise peale mõtlema.
Olen tänulik ja õnnelik.
Kuna Kevin ei vaja autot ette homset, siis saame ka täna teha väikse väljasõidu.
Kuhu? Ma veel ei tea.
No comments:
Post a Comment