Rääkisin Talle eile, et enne siia tulekut hakkasin "allalugemist" tegema 1 kuu ja 17 päeva enne. Nüüd aga tunnen, et see "allalugemine" on vastupidine. Nüüd loen päevi, mis veel jäänud on, enne kui tagasi koju pöördun.
Roadtrip number 2.
Kuna Kevin jättis auto veel üheks päevaks meie kasutusse ja Tema arvas, et tunneb end piisavalt hästi, siis tahtis Ta mulle veel California paiku kaunimaid ja imelisimaid jagada. See osariik ei küllastu.
Kõigest 15 minuti kaugusel linnamürast, GG sillast ja udust, on taas mägised teed ja rikkalik loodus. Nagu oleks tagasi Big Sur'is.
Varsti jõudsime ühte pisikesse külla, kus peeti laupäeva nigu muiste ja farmers market igal pool. Ja minule see suur õnn sisse ära ei mahtunud ning pisaratest tulvil silmad enam ei fokusseerinud ning ühte väikesesse aeda maha potsatasin ning pisut "pealt ära kallasin".
Asutsime sisse ühte raamatupoodi, kus taas otsisin Talle ühte raamatut, ning nagu poest väljudes vahetuse järgi aru sain- ka Tema mulle.
Taas teele, kahel pool suured mägised põllud, kus kõikjal "õnnelikud lehmad" (ma pöördun selle juurde tagasi).
Järgmine peatus oli taas ühes väikeses külas, nüüd juba kaugemal põhjas. Kas selle koha nimi võis olla Iverness, pean järgi uurima. Aga nagu kaart näitab, siis Tomales lahe kaldal. See oli siis selline tore väike koht, kus sellest samast lahest püütud värskeid austreid mõni hetk hiljem grillituna proovida saime. Ma sõin austreid. Värsked austrid. Ja kui maitsev see kõik oli. Delish!
Ja siis ühtäkki sõitis parkimisplatsile üks mootorratas, kust väljus hallipäine vanahärra, iiri torupill kaenlas, kõndis meetreid paarkümmend eemale lahe kaldale ning päästis muusika oma seest valla. Püüdsime seda kõike mõistusega aru saada, ent mission impossible. Hiilisin vanamehele lähemale, et püüda meloodiat - Amazing Grace.
Selle loo olevat kirjutanud kunagi üks mees, kes aastaid oli olnud orjapidaja, kuid oma elu lõpul seda hirmsasti kahetsema hakkas ning seetõttu Jumalale selle loo oma pattude kahetsuseks lõi.
Ta ütles, et austrid nimetame ooteks, kuna nüüd järgneb pearoog.
Sõitsime tagasi lõuna poole, et peatuda väikeses teeäärses külas, kus siis.. "et kui me oleme proovinud paljude erinevate maade roogi, et mis siis võiks olla ameerika toit, et kui see oleks hamburger, siis selle burgeri peab saama siit." Ehk siis, kõik selles burgeris oli kohalik ja organic. Ja võtsingi selle sama "õnneliku lehma" lihast tehtud burgeri, kus vahel veel sinihallitusjuust, mis samuti toodetud mõned miilid eemal, ja värskeim salat ja imehead friikartulid. Hindadest räägin ehk mõni muu kord, siinkohal pole see oluline.
Olin neile õnnelikele lehmadele tänulik, kuna nüüd see õnn oli minu sees. Või noh, vähemalt pisut üle poole, kuna ma rohkem lihtsalt ei jaksanud.
Selles samas restoranis oli ka suur lett lihale. Ning sai osta ka kanamune. Jällegi väga õnnelike kanade õnnelikud munad. Ühe tosina õnne ka kaasa endaga võtsime.
Kuid ka see polnud veel kõik.
Pea keerasime taas California Highway 1 peale, mis käänuline ja kõrgustesse tõustev. Ta tahtis mulle näidata ühte erakohvikut, nagu ma aru sain, aga kuu teisel nädalavahetusel on see suletud. Aga noh, olgem ausad, oli ju kuu esimene laupäev, aga.. midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.
Siis läksime randa. Oookeaan! Jälle.
Aga teel ma sain Liisu käest ühe sõnumi, mis mul taas veed üle ääre lõi. Moona!
Ning siis oli aeg taas kohaliku õlle degusteerimiseks. Kohaks oli Pelikan Inn. Uksel oli suur silt, et palun võtke ära oma jalanõud, mis võivad kahjustada meie 100aastast põrandat.
Mõtlesin, et kui säärane ettevaatlikus ka Tallinna vanalinnas oleks.. 100 aastat siin kontekstis (arvestades 1776. aastal kinnitatud Iseseisvus Deklaratsiooni) on ikka väga vana.
Viskasime murule pikali ning mängisime doominod.
Varsti tuli mul aga kurbus. Ja see kurbus ületas doomino ja pelikanid ja õlle ja päikesegi.
Oeh, ei teagi miks.
Tean ikka, aga noh, mis sa ikka teed.
Ja siis sõitsime tagasi. Ta ütles, et viimased kaks üllatust veel.
Minu esimene sõit üle Golden Gate silla, kusjuures.. läbi tolle kuulsa paksu udu, mis voolas nagu ülekeev piim pahinal üle tee. Nähtavus oli kõigest paarkümmend meetrit, kui sedagi.
Ja viimane üllatus oli Twin Peaksi linnaosas, kust siis oleks pidanud avanema vaade imekaunile päikseloojangule, aga oli tugev tuul ja kõike mattev udu. Täitsin seal oma alternatiivi, ehk siis chinease fire-drill. Noh, las ta jääb.
Mäes alla, läbi Castro (mis on siis geide linnaosa) Missionisse (kunstnike linnaosa), et külastada taas ühte raamatupoodi. Oh rõõmu, mida pakuvad mulle raamatupoed. Ja raamatute ostmine on nauding omaette.
Ent siis, tervislikel põhjustel ning ka seetõttu et oli juba hiline õhtu, tagasi koju.
Pikk ja emotsionaalne päev seljataga, nautisime veel pisut õhtusööki ning nurgas seisval jõulukuusel põlevaid lambikesi ning nii see õhtu omadega öösse saigi.
Täna aga pole plaanis muud kui, et Kevinile auto tagasi viia ning siis läbi Farmers Marketi koju, et pannkooke teha.
On Pühapäev, 8. juuli ja minu nimepäev.
No comments:
Post a Comment