Kuidas tuli kuumus minu tuppa

Tuli vaikselt, tuli tasa.. ja umbes 3 minutiga.

Kell on kohaliku aja järgi 7:34, kui alustan selle sissekande kirjutamist.
Olen ärkvel olnud juba umbes tunnikese.
Ning just seetõttu, et toas on valge-valge-valge ja juunilõpu kuumus jõudis New Yorki umbes nüüd, tund aega tagasi.
Ventilaator on aknal ja puhub maanduva helikopteri häälega kuuma õhku tuppa. Või siis on sel eesmärk seda kuuma õhku ringi ajada? Ei saa päris täpselt aru.
Akna taga käib juba ammu vilgas elu.

Kogun biiti.
Mu kohalik giid siin on vist väga hästi selle läbi mõelnud, et ma kohe "pow!" rusikaga vastu nägu ei saaks.
Esimesel päeval jalutasime põhiliselt Brooklynis ja Williamsburg'is ringi. Viimane on suht hipikas, aga ka suht kallis piirkond, kuhu 90ndatel paljud kunstnikud endale pinna said lubada.

Ma peaksin ikkagi mainima seda, et kui head on siinsed inimesed. See oleneb ikka täiega sellest, et kuidas Sa ise oma südame avatuna hoiad, aga ka tema ütleb, et seekord NY külastades on ka tema vastu meeletult lahked oldud.
Eile rääkisime palju ka sellest, et millist tähendust sõna ameerika või ameeriklane juba omab. Ja kas tema, olles just mitte väga (üldse) stereotüüpne ameeriklane (kuna tal on pass, reisib maailmas ringi, oskab rääkida veel ühte keelt lisaks inglise keelele jne. - tundub iseenesest mõistetav meile, kuid mitte üldsegi niiväga siin!), saab üldse kunagi sellest vaba olla. Vestlus mis mitte kuhugi kunagi ei jõuakski, aga noh, kokkuvõtteks jõudsime ikkagi sinna, et oluline kummalegi on tegelikult ikkagi ju indiviid, mitte "in general".

(temperatuur ruumis tõuseb umbes 4-5 kraadi tunnis)

Ühesõnaga, sellest juba kirjutasin, et kuidas lennukis too imearmas vanaemake mulle kommi pakkus.
Lennujaamas, kui ma endale transpordipileti ostmisega väga hästi hakkama ei saanud, aitas mind üks lahke naeratusega härra (ta oli raudselt mingi suure lennu esimene piloot- raudselt!). Lausus veel lahkudes, et "Enjoy!" ja sellega oli mul naeratus terveks päevaks garanteeritud.
Ah muidugi, toosama hirmutatud "kontroll", et kes Su võltsi naeratuse korral või lausestuse vea peale võivad tagasi kodumaale saata - mitte midagi sellist ei olnud. Jah, järjekord võttis küll aega nii umbes tund-poolteist (tuli meelde 90ndatel vanematega Helsingis käimised ja tollased passikontrollid) - kuid midagi hullemat küll ei olnud. Naisterahvas naeratas mulle, küsis miks siin olen, palus teha sõrmelugeja kontrolli, lõi passi punase templi minu siinviibimise maksimaalse viimase lubatud kuupäeva, milleks.. ohohohoo tuli minu sünnipäev 15.09. Teadsin sel hetkel, et olen hea energiaga õnnistatud!

Ah, veel. Rongis siis, Brooklyni poole.
Noh, mul on mu Pikku Poika minuga kaasas, eksole. Ja, nagu ma ka arvasin, (kuna paljude möödunute) ning tulevaste vestluste algatajaks, pälvis "pisike poiss" endale tähelepanu ning üks noormees hakkas minuga vestlema. Noh, et kust pärit olen ja millega tegelen..
(ma juba kujutan ette hetkel olukorda, et kui mu isa või ema peaks seda juttu nüüd lugema, et oh miks küll nende tütrekene kõikidega koguaeg lahkelt ja naeratades vestlema peab - on ju olemas ka pahasid inimesi. Jajah, aga..)
Ma jätkan.
Nojah, mis seal ikka, tore oli lihtsalt.

Eile siis, jah..
Manhattanil High Line.
See on vanade rongirööbaste sisse-kohale tehtud paari kilomeetrine lineaarne park.
Ja see töö, mis aednikud on seal teinud, on lihtsalt imeline. Tegelikult, üleüldse, siiani nähtu põhjal - NYs on nii palju rohelust. Rõõm ja lust.
Siis sai külastatud galeriid, kus üleval Shepard Fairey tööd. Käisin seal ringi ja mõtlesin, miks need pildid küll mulle nii väga istuvad? punane, must ja valge- ofkoors.
Siis kohtusime tema parima sõbraga.
Ühtlasi proovisin esimest korda kohalikku õlut. Ja ei olnudki halb. Hiljem igaks juhuks paar korda veel.

Aa, aga kohalik kraanivesi küll hea ei ole. Kuigi väidetakse, et njuujorklased on ise oma vee üle uhked, et ikkagi saab kraanist juua ja.. No, kuigi mul on küll selline tunne nagu jooks ujulas basseinivett. Kloorikas käib üle pea.
Karta on, et täna aga paariliitrise veekankata hakkama ei saa.

Veel jalutasime ringi East Village'is. Imearmas Manhattani Kalamaja. Pisut teise arhitektuuri ning rohkemate kohvikutega küll. Ent sõbralik ja soe atmosfäär nigu Kungla tänavalgi.

Kohtusime veel ühe tema sõbrannaga. Istusime baaris, kus kaks vanemat baarmani ühte suurt logiraamatut huviga lugesid. Mul uudishimu ei kannatanud, läksin küsisin, mis see on.
"Ah, näe, ma olen siin töötanud 77ndast aastast juba. Sellest ajast on pärit ka too külalisteraamat. Oot, ma otsin, näe.. tseki seda."
Mick Jaggeri signatuuriga kritseldis.

Üks väga laheda biidiga koht Manhattanil on ka Union Square. Silte "Occupy.. midagi" ja õlleraha kogumisest. Üks härra tuli õhtul veel mingi sildiga, näe Su sõber on koledam kui... (siis keeras sildi teispidi.. "Brad Pitt". Now give me money.
WTF?

Hiljem peatusime ühes pisikeses söögikohas. Küsisin, et mis kultuuris me nüüd oleme. Vastuseks kõlas - Venezuela. Mõtlesin, et peaks hakkama üles märkima mitme eri kultuuri sööke ma nüüdseks nautinud olen. Esimesel õhtul oli Trinidad. Ja Jaapan. Nüüd siis too viimane. Nimekiri jätkub.

Too parim sõber Ashwin soovitas minna Empire State Buildingu tippu. See on avatud kuni kaheni öösel. Viimane lift üles läheb 1:15.
Oli plaan sinna minna eile, aga väsimus võttis maad.
Ehk täna.
Insallah.

Olen tänulik.

(kell on 8:34. Ei tea kas jään veel uuesti magama)