Erinvad kihid langevad üksteise kohale, sobitudes omavahel nagu tetris.
Hommikune mate ning tasuta rõdu-kontsert Brooklyni linnarahvale. Ja mind goggle'dati. Alternatiiviks teha Ashwinist laul, mille Tema peab üles võtma. Parim ever.
Muidugi päeva naljaks sai see, et mu neerud ütlevad üles. Küsisin palju tobedaid küsimusi selle kohta, milline vesi võiks olla ligilähedasim meie mineraalveele. Häman siiani udus. Kuid hiljem ostsin kookosvett (põhimõtteliselt nagu kookospiim, aga vesi). Tegel't siiamaani mõtlen sellele, et tegelikult ega ma väga pole siin olles söönud ja ka veega on olnud limiteeritud lood. No, minu arvates kraanivesi ikka suht juua ei kannata. Ja eks ma siis olen ostnud pudeldatud vett.
Edasi lendasime linna peale, et kas külastada Rahvuslikku Ajaloomuseumi või MoMasse. Jalutasime läbi linna, kuniks.. tuli võtta vastu karm, ent aus otsus, et see Ajaloomuuseum pole vist päris väga minu rida. Siiski käisime sees, tegime pilti ja veendusin - käidud.
Tunduvalt lõbusamaks kujunes külastus MoMa-sse. Ashwin ja Leslie tulid ka sinna. Peale kella 16 on see reedeti tasuta. Järelikult - väga palju inimesi.Alguses käisime niisama ringi uudistamas moodsat kunsti. Ühel hetkel pidid nemad ära minema ning minu südamele pööritav erutus, et Ashwini tagasi goggle'dada feilis kaks korda järjest. Mul oli talle ideaalne alternatiiv. Aga noh.. selle juurde me veel jõuame.
Siis läksime üles viiendale korrusele, kus olid Kahlo, Dali, Picasso jm tööd. Kuid isegi pisut huvitavam oli see, kuidas inimesed käisid üksteise järel piltide eest teiste ette, tehes välguga pilte. Või siis ilma välguta. Või siis tema ja see kunstiteos. Telefoniga, iPadiga ja nii edasi. UnF*Believable! Meid ajas see nii pöördesse, et tegin pilte hoopis neist, kes seal pundina mulle poseerisid, ilma minust välja tegemata. Super!
Mis järgmiseks. Siis vist oli taas jalutuskäik Pargis. Tagasitulles hüppasime läbi ühest tuntumast juudi-delist. Mul pole õrna aimugi, mida ma seal sõin, aga taas valge jahu toode.
Just siis aga otsustas hakata sadama nagu hull. Tahtsime veel enne õhtusööki kohtuda Teemuga. Jah, temaga on kõik korras. Lihtsalt.. või noh, lihtsat polnud seal midagi. Tuumapohmell.Word!
Aa, ühesõnaga valikuvõimalusi oli kaks, kas oodata kaua (ei tea), kuniks vihm järgi jääb ning sellega võibolla kaotada võimalus Teemuga kohtuda (kuna õhtusöök oli kell 20) või siis joosta vihmas. Just, võtsin oma kingad jalast ning lippasin paljajalu mööda 5ndat Avenüüd subway poole. Rohkem hipi ei saa vist olla. Aa ei, saab küll. Mul oli Pikku Poika kaenlas nii et kui ma oleks otsustanud oma ukulele ära rikkuda, siis veel hipim oleks võinud olla siis kui ma oleks veel mängides-lauldes niimoodi jooksnud.
Jep, ja järgmine peatus "Kolme Lina Saloon", kus Teemu oli. Kõik asjad olid selleks hetkeks nii ilusti kohakuti langenud. Täpselt õiged connection-metrood ja et kus see baar on, näe seal. Ja muidugi Blue Note'i vastas. The Blue Note! Muideks oli just käimas NY Jazz Festival, aga nh, so what. Nagu ma olen ka korduvalt mu kohalikele sõpradele öelnud - sellel reisil on minu jaoks fookuses ja seetõttu ka olulisim hoopis muu - need inimesed kellega ma kohtun ja et sellele biidile pihta saada. Ja sain ka. Kui esimestel päevadel ei mänginud mu peas mitte mingisugustki muusikat, siis nüüd viimasel kahel-kolmel päeval aga küll.
Igatahes, jõime seal ühed Budweiserid ja korraks sain ka Teemuga omaette hetke. Ta tundus olevat õnnelik. Tundus vähemalt.
Siis metroosse, et jõuda veel ruttu kodust läbi, et märjad riided vahetada, NolensVolensi plaat kingituseks kotti pista ning tagasi teele. Jõudsime Christa ja Matt'i juurde suht täpselt. Neil oli laud kõige paremate delishidega. Väga armas paar. Olime alguses nende juures, hiljem läksime välja ühte baari istuma ning siis paariks tunniks koju magama.
Hommik algas 4.45. Lahkudes joonistasin Ashwinile veel ühe goggle'si post-it paberile. Kuna aga see oli nii halvasti joonistatud, siis loodan, et ta peab seda enne kaua jõllitama kuniks aru saab, millega on tegu. Hiiii… (giggles)
Lahkusin toast 5 minutit enne teda, et mul oleks maja ees mõni hetk endaga ja NYga. Üsna pea oli auto ees ja nüüd juba istun lennukis, pugin Ashwini antud pistachiosid, kuulan Dadelust, Tema magab kõrvalistmel, kohe jätkan Ekke Mooriga.
Mõtlen Su peale.
Update:
Esmaspäev, 25. juuni. Kell on 19:29 kohaliku aja järgi.
Joon jõhvikamahla.
Põiepõletik on nüüd avalik kõigile. Palun vabandust kõigi pärast, kes muret tunnevad mu pärast - pole põhjust. Mõtte ja armastuse jõuga ravin ennast ja saan terveks ka. Muretsemine on nagu kiikumine - liikumine küll, aga edasi ei vii.
Aga nüüd lähen oma rattale järele, et siin paremini-lihtsamalt-kiiremini kaugemale jõuda.
Ja see oli mulle nii oluline ja vajalik, et ma täna oma kallite inimestega hommikul sküpe-teel rääkida sain. Olete mulle väga kallid!
No comments:
Post a Comment