Nii palju on

Lappasin just läbi oma eilseid-üleeilseid pilte.. Kuna ühe päeva sees on juba nii mitu seiklust, tundub möödunu üsna pea juba kauge minevik. Pean siis silmas seda, et alles üleeile õppisin mängima doominod, kuid juba eile skoorisin nii et vähe pole. Tundub, et see oli juba ju ammu.

Eilne hommik oli tõesti raske. Lootsin, et kord kui jõuan Central Parki, siis lebon terve päeva.
Läks veel paremini.
Hommikut alustasime üle Times Square jalutades Bryant Parki, kus doominod mängides pundi neljandat liiget ootasime. Robert on üks 60ndates vanahärra, kes NY Times'is töötab ja ühtlasi legendaarne tegutsev raadiosaatejuht on. Kelle kõigi kuulsustega kus ta kohtun'd on ja kus käinud ja igas't lugusid. Ta juba ammu ootas minuga kohtumist, kuna oli pannud mulle "nimeks" Miss Estonia. (Harjutasin enne temaga kohtumist käeviibutust.)

Kõndisime mööda tänavaid kui ühtäkki Robert ütles, et kuulge, lähme selle maja katusele, et sealt on hea vaade Empire State Buildingule.
Jõudsime tolle kõrghoone ette kui ta ütles, et "act serious". Ehk siis, tuli välja, et too baar-lounge-roheala on tegelikult privaatpidudele ja sinna üles nii lihtsalt ei saa. Meil tõsised näod peas tormasime liftide poole, kui ühtäkki kuri adminn küsib, et "kuhu te lähete ja kellega te olete". Mille peale Robert nagu muuseas vastas, et "me korraldame seal ühe peo ja ootame oma peokorraldajat Diane'i, kui ta tuleb, saatke ta üles". (WOW!!!)
Ja siis nigu mehed muiste lifti, üles 32 korrusele ja kõik. No sellist vaadet annab ette kujutada. Kõik peo peal Sinu ees ja olemas.

Siis läks me punt laiali ning me läksime Ashwiniga ta tütarlapsele mõeldud pildile pildiraami otsima (neil oli eile õhtul esimene aastapäev). Ühtlasi viis me tee ka läbi Grand Central Stationi. Selle tuiksoone biit oli sama tugev ja kiire kui Times Square'il, ent puudus see ürgsus. Ma lubasin, et mõtlen veel selle koha peale.. ja mõtlengi.
Taas Union Square'il tegime väikese pikniku kui äkki tuli üks naisterahvas ja palus mult viis minutit, et ta töötab lõhnafirmas, mis tahab teada mis ma arvan järgnevast kolmest lõhnast. Väga tobe/tore oli!
Viimaks küsis mult et kust ma pärit olen. Hakkasin ebalevalt rääkima, et Eesti, see on üks väike.. "Ma tean Eestit väga hästi. Te olete üks maailma ateistlikum riik. Ma teen sellest oma uurimustööd!"
Väga üllatav.

Siis sai me kolmik uuesti kokku, kuid pudenesime taas laiali. Ning mina läksin üksi oma teed. Jalutasin mööda 5. Avenüüd üles Suure Pargi poole, imetlesin inimesi, arhitektuuri, kultuuri ja loodust. Ühe poe vaateaknale oli päevitama tulnud üks suur ööliblikas (vist).

Pidin ka Teemuga kokku saama, kuid.. segastel asjaoludel pole mul õrna aimugi kus ta on ning kuidas tal on. Ühel hetkel saatsin sõnumi, et kas Sa oled veel elus. Vastust ei tulnud.

Hiljem pidin sõitma alla downtowni Wall Streetile. Võta 4 või 5 ekspress, see on poole tunniga kohal.
Jah, sellele lisandus veel kolmveerand tundi, kuna idaeuroopaturist ei saanud ilmakaartest aru. Kui päike tõuseb idast ja loojub läände, siis mina peaksin minema sinna suunda (kõndisin u 7-8 minutit täpselt vastupidi). Siis pargist välja jõudes taaskord, ma pean hoidma lõunasse, järelikult.. jälle mitu blocki teises suunas. Palusin ühtelt möödujalt abi. Väga sõbralik noormees (kõik New Yorkis on nii sõbralikud! Naeratavad ja pühendavad Sulle selle hetke mida vajad!) Viimaks küsis, et kust ma pärit olen. Alustasin jälle ebalevalt, et.. Eesti on üks väike... "Jah, ma tean. Mul on sõbrad eestlased ja..." Jälle! Eesti on kaardil!
Viimaks metroosse jõudes sõitsin umbes 50 blocki täiesti korralikult uptowni, kuigi.. Jah, viimaks jõudsin alla välja. Otsisime kohvikut ning äkitselt keset kõrghooneid oli üks kitsas tänav madalate majadega kus vasakut ja paremat kätt olid ungari, prantsuse, saksa, vene, gruusia ja mai tea mis kõik veel euroopa maade kohvikud ja baarid. Akendele olid tõmmatud suured ekraanid, kust tuli jalgpall ja õlu voolas jugadena. Nagu Euroopa!
Ostsime kohvi, istusime kõnnitee pervel ja pugistasime peenikest naeru nende miljonäride üle, kes kõik siin töötavad ja elavad.

Täitsa alt lõunakaldalt väljub iga poole tunni tagant üks praam, mis täiesti priilt viib njuujorklasi ühele saarele. Ja päikseloojangul, tõusva kuu ajal loksusin mööda kohalikust kaunitarist, Statue of Liberty'st.
Ei oska mingit seisukohta võtta. Ma mõistan, et mis tähendus tal mingitele inimestele on, aga.. veel?
Mulle tegi rohkem rõõmu kõik need inimesed, kes seal praamil tollest kaunitarist pilti tegid, üksi-endast-kolmekesti-perega-telefoniga-iPadiga ja nii edasi.

Ja oligi öö käes.
Tagasi Bkln'i.
Käisime veel ühes pitsakohas nimega PeteZaaz, kus peale sulgemist töötajatega "lille"lõhnalises sisehoovis kohalikku õlut taas degusteerisime.

Ööd on palavad ja keha on soolane.
Isa soovitas mineraalvett juua, et mitte neerudele põntsu panna.
Hea soovitus on arvesse võetud. Lähen otsin täna mineraalvett.