18.juuni.14:01 (Lennuk Frankfurt-NYC)
Väikseimadki pisiasjad on fookuses..
See, kuidas Vantaa lennujaam oli kui hiigelsuur organismus, mis teatud "tõmmete" järgi hingab ja ohkab omas kindlas rütmis.
Kuidas peale turvakontrolli jään pimeduses oma lennuvärava ees pingil magama ning ärgates on alanud täiesti uus päev, umbes 100 inimest mu ümber sagimas ja r-kioski tädi rõõmsalt kohvi jagamas.
Kuidas mu ees sibab üks pisike putukas. Mina ei tea kes see putukas oli, küllap Sina kindlasti.
Ja siis tuleb teade, et lend on "overbooked", mis tähendab, et nüüd hakatakse inimesi teise lennuki peale saatma.
Ja siis saabub Teemult sõnum, et ta magas sisse ja ei teagi kas jõuab oma lennule.
Ja siis meeletu kaelavaluga lennukis üles ärgates selle peale, et keegi topib mingit singi-juustu-saia mulle pihku, "real-girl" naeratusega "Koffii oor tii" küsides.
Mingitel segastel põhjustel lähen C14 värava asemel hoopis B-väravaid jahtima. Läbin mingi ootamatu (ja pisut teistsuguse) turvakontrolli, läbin kilomeetri või paar ja leian siis tabloodelt ainult aasiariikide linnad sihtkohtadena.
Ja siis kõndides taas kilomeetreid, et jõuda tagasi C-sektsiooni.
Mu ees istuvad kolm tüdrukut. Täpselt ühesugused. Söövad täpselt ühesugust jäätist ja vaatavad mind. Võtan kotist peotäie mandleid ja krõbistan neid.
Siis hakatakse sisse laskma.
Read 49-50. 70-.. somethingsomething. read need ja need. Ja siis on ka minu kord. Erinevad trepid, suunad, liftid, tunnelid ja äkitselt olengi lennukis.
Eile check-in'i tehes sain endale valida kolmekohalisest pingireast keskmise. Jah, noh, pole lugu. Oma rea juurde jõudes küsib äärepeal olev naisterahvas, kas mul oleks midagi selle vastu, et akna all istuda, siis nad saaksid emaga kõrvuti olla. Rõõm!
Naisterahvas mu kõrval, umbes 75-85aastane vanaproua on rahvuselt sakslanna ning tema 40ndates tütar on ameeriklanna. Nad on väga sõbralikud. Mingil segasel põhjusel hakkab vanaproua minuga koguaeg saksa keeles rääkima. Ta tütar peab teda parandama, et "ema, ta ei ole sakslanna". Üsna pea poetan moka otsast, et noh "ein bissien" saan aru. Selle peale vanaproual rõõmu palju ning pakub mulle oma minigripi kotist vitamiinikommi.
Loen "Ekke Moori". Kolmandik on juba läbi. Olen selle koha peal, kus Ekke on tolle praosti juures tööl. Kuidagi kurb on. Või noh, raske rõhuv. See selleks.
Vanaproua Erika küsib mult, et mis keeles see raamat on. Ütlen Eesti, Estland, Estonia, Estnisch, Baltics... Ah, et venemaa juurest kusagilt? Jah, jah on jah. Aga mis keelt Sa siis veel räägid. Noh, peale eesti ja inglise ja pisut saksa keele ka ikkagi tsuti vene ning sekka soome keeltki. Selle peale lööb tädike käsi kokku ja ütleb mu kohta superandekas. Ma naeratan ja olen tänulik.
Nüüd on söödud ravioolid (no pork!), joodud pokaal valget veini, vaarika-jogurti koogitükk ja tass kohvi. Misiganes ajavööde nüüd ka olla võiks, tean et kohalejõudmise aja järgi on veel öö.
Und.
No comments:
Post a Comment