On rõõm kogeda ja jagada. Saada osa ja luua juurde. Olla üksi ja olla koos. Olla ühel hetkel siin ja siis jälle sealpool suurt vett. Hommikul naerda ja siis pärastlõunal nutta (ühe väga positiivse ja kalli kirja saamise pärast). Käia ringi avatud silmil ja südamega, et mis on "tänane pilt". Sõita nüüdsest jalgrattaga ringi kiiresti ja siis jälle aeglaselt aeglaselt. Näha kõige kaunimat kalmistut ja kõige "kuldsemat" silda. Tunda lõhnu ja kogeda maitseid. Olla õnnelik ja olla tänulik.
Eile ja üleeile olin ikka veel väga väsinud eelmisest nädalast. Otsest jetlagi ei kogenud hetkekski, kuid pealetulev infovoog NYs oli küll meeletu ja seetõttu olen nüüd esmaspäeval ja teisipäeval suht rahulikult võtnud ning puhanud. Ta käib tööl ja ma toimetan omi radu pidi.
Jaanipäeval olin (nagu eelnevalt pildilt näha) vaikse ookeani kaldal ja tõstsin tänu terviseks suveniirpudelikese Vana Tallinnat. Imestasin oma kohalolu ja olin tänulik siia jõudmise üle. (Kes oleks võinud arvata, et Istanbul ja San Francisco on ühel kaarel. Või et kuidas aasta alguses NY Times'is ilmuvat nimekirja lugedes oleksin võinud uskuda, et ma vähemalt kolme kohta neist sel aastal ka näen!?!)
Kuigi kohalike sõnul oli see vaade merele ja mägedele vaid alles algus. Järgmiseks nädalaks plaanime trippi mägisematele ja meeletumatele aladele. Mida kõik need nimed ja paigad, mis ta siin oma sõpradega arutades läbi käinud on, tähendada võiks - mul pole õrna aimugi.
Kevin, kellel käisime üleeile õhtul külas, et jalgratast laenata.. Ta oli.. No mul pole sõnu. Umbes neli minutit peale seda kui tuttavaks saime, hüppasin ta motikale seljakotina külge ja sõitsime ühe tiiru ümberkaudsetes kohtades. Linna siseselt küll, aga korraks oli ka 85 mph. Selle suve esimene sõit! Tehtud! Poleks mul visiiri ees olnud, oleks mul raudselt mootorratturi naeratus olnud (hambavahed putukaid täis!). Nii õnnelik olin!
See oli siis esmaspäeva sündmus.
Pühapäeval müttasime San Franciscos ringi. Täpsustan, et koht kus ma elan on umbes nagu Keila Tallinna suhtes. Lähedal olev eraldiseisev linn. Kuigi jah, siit kus eile sõitmas käisin näeb üle lahe Golden Gate Bridge'i ja SF linna ennastki väga lähedalt. Nii, et siis päris Keila ikka pole. Jah, see selleks.
Igatahes, pühapäeval oli linnas suur (SUUR) Gay Pride Parade. See ongi see, the original one. Seisin seal suure rahvamassi sees ja tundsin suurt õnne. Tunnustus ja pidu igasugusele armastusele. Ja see oli suur paraad kõigile. Päike, õnnelikud inimesed, pidustus armastusele, lillelõhn ja kõik see veel Pühapäeval. Seda ma tahan ja see ma olen! Hiljem käisime läbi ka ühest kohalikust saksa pubist, kus hoidsime pöialt Itaaliale (ma üritan end ka vähe jalgpalliga kursis hoida). Ja siis hiljem suurde parki, kus kõik see sama eelnev ülalolev loetelu jätkus, lihtsalt veel rohkem chillimas mode'is ja palmidega ümbritsetud rohealal.
Mõtlesin sellele, et olen korduvalt öeldnud kui õnnelikud siinsed inimesed koguaeg on. Ja kusjuures ongi, ma ei väsi kordamast. Kuigi mind ikka veel pisut ehmatab iga kord see, kui mul küsitakse, et kuidas mul läheb. Jah, eks ta veits ole "how do you do - how do you do" küsimus, ent.. siin pole see mitte lihtsalt käibefraas, vaid mulle tundub, et see on märk avatud suhtlemisest ning avatusest.
Aga et miks nad siis kõik nii õnnelikud on. No ütlen ausalt, et ka mina oleks kui 350 päeva aastas sinisini taevas oleks ja päike koguaeg paistaks ja seda õnne ja armastust uksest ja aknast sisse voolaks. Aga üks asi on ka siin kodune kasvatus. Kui Sulle ikka lapsest saati õpetatakse olema tänulik (tänupüha, mis nüüd küll väga kommertsiks kätte ära läin'd on) ja õnnelik. Ja kui miski on valesti, siis muuda seda, mitte ära vingu. Ja pöörama tähelepanu oma sõpradele ja perele ja kallitele, mitte tööle ja tööle ja tööle. Ja päeva hetk on puhkehetk koos kalli inimesega. Hoolitakse sellest, mida sööd ja jood (ja nauditakse seda), mitte ei tarbita toitu toitumise eesmärgil. Nagu ka alkoholi, mitte purjujäämise, vaid erinevate maitsete nautimise eesmärgil. Mul pole õrna aimugi kui palju erinevaid õllesorte siin on. Järgmisel nädalal ootab mind ees veini ning juustu degusteerimine. Ka need on siin väga väga teema!
Ma loodan, et ma polnud mitte kriitiline, vaid pigem just motiveeriv oma väärtushinnanguid ning mõtlemist pisut üle vaatama. Mulle tundub, et tegelikult juba viimase pooleteist aasta jooksul on see "muutus" juba käimas. Märgatakse rohkem enda sees ja ümber olevat. Ja selle üle saab vaid rõõmu tunda.
Mulle meeldis mu ema viimases kirjas olev lause: "et mul oli suur rõõm näha eile õhtul nii puhanud ja õnnelikku inimest."
Sest nii on. Ma olen õnnelik!
No comments:
Post a Comment