Fuzioon

Käisin just jooksmas. Mina? Jah, mina.


Oli nädalavahetus. Nädalavahetus täis kultuuri, kogemust ja emotsiooni, teenagerlikku mängu ning saladusi. Sobiks siia veel mitmedki sõnad, mis kõik ometi ühest ja samast ööpäevast räägivad.

Sissejuhatuseks nii palju. Järgnev on justkui pelk pilk kahe erineva maailmavaate segunemine läbi.. oh dziisas ma ei teagi kuidas seda sõnadesse panna. No järgnev on siis justkui lõik ühest seebiooperist. Kui tegu on sõpruskonnaga, siis ikka sebivad kõik omavahel, eksole.

"No, don't You know that with german guys, You have to make the first move"

"No, and then he said that he doesn't want to have a relationship with me"

"Ok, I won't look. You have to kiss her."

"Gefickt?"

Vaid mõned repliigid sellest, mis minu kõrvu kostsid nii tütarlaste omavahelisetest kui ka noormeeste omavahelistest vestlustest. Kõige naljakam asja juures on minu jaoks see, kui avameelselt kõigest räägitakse. No ma ei tea, ikka täiesti kõik letti. Kuigi enamik seltskonnast jääb vanusevahesse 23-28, ometi nendel kahel peol, kus ma viibisin, siis oli küll tunne - teretulemast 15aastaste peole. Mis oli tegel't ju jummala fun, mul kõrvalseisjana sellest osa saada.

Niisiis, tegu on kahe erineva seltskonnaga. Kolm prantslannat (nendega kaasas jõlkumas ka üks tagasihoidlik eestlanna) ning kolm sakslast (kellega on veel aegajalt liitunud ja maha jäänud pluss üks-kaks sakslast).
Reede õhtul läksime Karo ja Meliga Camille'le külla (tema kaks prantslannast sbrannat olid juba seal). Tema elab koos ühe ameeriklannaga, kes siis esimest nädalat sebib ühe rootsi kutiga, kes Berliini niisama aastaks elama tuli. Veel enne kui viimane sinna jõudis, oli kõik kogu nende sebimise taust meile selgeks tehtud, tütarlapsel kaks korda kostüümgi vahetatud ning noormehe sisseastudes selle paarikese edasine õhtu otsustatud. :)
Nonii, ja siis tulid nood kolm noormeest. Neist kahe saatus oli juba otsustatud, Meli sebib ühega, Cami teisega ning kolmas noormees.. Nonii :) Temast kujunes minu silmis sellel nädalavahetusel perfektne Narri arhetüüp. Tema oligi siuke ullike tobuke kes koguaeg oli kõikjal aga ometi polnud kusagil, kellegagi silmkontakti ei loonud, aga ometi suhtles kõigiga. Koguaeg lõbus, aga ometi nagu kurb. Ta pidavat isehakanud leiutaja olema. Ja e-bay sõltlane. Pühapäeva hommikul ta rääkis kõigile uhkustades, kuidas ta endale just mõned päevad tagasi 100 väikest mootorit ostis. Miks? Sest see oli odav. Saa nüüd siis aru, eksole. Aijaa, et leiutaja? Näiteks sellele peole ilmus ta siis oma kaheotsalise suitsupitsiga - ühele poole üks sigaret, teisele poole lill. Näiteks.


Olgu, no ega suurt midagi sellel õhtul polnudki. Kuulati palju muusikat, juutuub oli jälle omal kohal. Ja kui äkitselt Vanilla Ninja peale pandi, oo üllatust. "Yeah, they are really famous in Germany. You know them?" No olgu.

Laupäeva hommikul läksime Meliga ühele näitusele - Roger Melis. Ma arvan, et mul pole vaja öeldagi, kui lahe oli. Meli endine boss, kes selle näituse üheks kuraatoriks on, tegi meile ka väikese tunniajase sissejuhatuse selle fotograafi ellu ja töödesse.

Tagasi tulles otsustas Meli minna U-bahniga, kuid ma mõtlesin, et pole ammu jälle jalutada saanud. Ning tegin tipsat-tapsat jälle mööda Karl Marx Alleed. Jajah, Sa ju tead ka seda tänavat nüüd. Aga näe, mida ma nägin! Seda ikka metrooga sõites naljalt ei näe.


Siis jälle toidupoodi. Vot musta leiba ma ei igatse. Kui siis õige natuke tahaks piima ja kohukesi. Kuid näiteks see piim, mis Karol külmkapis on, selle parim enne kuupäev on alles 3. juuli. No sorri, sellist piima ma küll ei taha. Ning hapukoore ja kohupiima ostmisega pole ma ka veel hakkama saanud. No endal on suu peas, küsi siis tütarlaste käest. Jajah, juba küsisin ka eile. Aa vahepealse märkusena ütlen, et meil oli eile esimene osa kokkamisõhtust - Karo tegi saksa toiduks täidetud paprikat. Pühapäeval on Meli kord prantsuse toitu teha - vist pidid crepid tulema. Ning järgmisel esmaspäeval on siis minu kord eesti toitu teha - vist tuleb kohupiimakook mingite marjadega.

Pilt minu köögi seinast. See plakat kanadega on maalitud, muuseas.

Oleme jõudnud oma looga laupäeva õhtusse. Kella kaheksaks kutsus Fiona mind Kreutzbergi Ballhausi vaatama ühte tantsuetendust - "Dance for sale". Uurisin ka kodukalt, et mis see siis oli. Just vaatasin, et isegi pildid, mis neil Flickris üleval on, tunduvad lahedad. Aga aitäh, mind ei kõnetanud.

Mida ma tean - kontsept ja koreograafia by Ricardo de Paula. Tegelenud tantsuga juba üle kahekümne aasta, töötanud koos väga suurte nimedega. Tore tore.

Mida ma nägin - piletit ostes pisteti mulle pihku ka kolm monolpoly-mängulikku "ühe rahalist". It's a suprise, nad ütlesid. Astudes saali, pidime jalanõud ära võtma ning asetama valge teibiga piiritletud alale. Jah, tantsupõranda hoidmiseks. Ühes nurgas oli 2,5x2,5x3 m valge telk. Tantsijad tegid juba põrandal soojendust - 7-8 naist, üks mees. No, algas siis suure ühisnumbriga, milleks oli umbes nagu aeroobikatunni kava ettenäitamine. Siis tuli üks neiu keskele ja ütles, et näete, nüüd te saite endale need rahad, siin on teile kavad (kavas 18 soolo või paaris numbrit), millised tantsud on meile tänasel "turul" pakkuda. Ühe tantsu hind on 25 raha, pange pundid kokku ja seal väikeses telgis siis saate seda näha. Ja hakkaski peale. Moodustage grupid, pange rahad kokku, kes tahab näha Capoeirat, tulge siia, ja nii edasi. No kui esimesed neli punti olid koos, siis näidatigi neli esimest valikut ära. Siis läks jälle laadaks (selle tütarlapse õhutusel jälle). No ja jälle neli tantsu. No ja siis? Ja siis jälle laat. Ma väsisin sellest nii ära. Vahepeal olid mingid punnitatud naljad, et need kes on juba oma valitud tantsu ära näinud ja mängurahad otsas, siis seal ruumi otsas on laud, kuhu te saate kõik oma eurod jätta ja meie logoga trussikuid osta, hehehee. Ja siis kui äkitselt kõigil rahad otsas, tantsud nähtud, siis tuli jälle tütarlaps ette ja ütles, et aitäh, et täna siin meiega olite. Head õhtut. Ja oligi kõik? Ei, näidati uuesti seda aeroobikakava, kummardused ning taas viited t-särgi ja trussikute lauale.

Millest ma aru sain - mai tea, minuni selle loo point ei jõudnud. Jah, seda küll, et näidati igasuguseid erinevaid stiile (ballett ja capoeira ja kaasaegset). Ja see, et tants, nagu kõik muugi, on müüdav-ostetav kunst. Ja see, et seetõttu võib see muutuda labaseks, et mismoodi sellega kaubeldakse. Aga edasi? *õlakehitus*

Peale seda tantsukat läksin siis esimest korda üksinda s-bahniga sõitma. Kreutzbergist, läbi Mitte, Prenzlauer Bergi. Sain seal kokku oma leedidega ning läksime siis Camille'-sebitava poisi juurde. Peo teemaks oli "Mike auf Drei". No selgus, et üks nende sõber oli üles astunud mingis väikeses raadiojaamas (mispärast? - jäi mulle arusaamatuks) täpselt kell kolm ja sealt siis ka see motto.

Korter oli väga lahe. Üleüldse kõigis neis kohtades, kus ma seni käinud olen, on igal pool väga ägedad korterid olnud - kõrged laed, kitsad pikad koridorid, suured kõrged aknad, täispuitpõrandad, suured rasked puituksed ja palju valget. Me like it. Nemad ise nimetavad seda keskpäraseks korteriks.

No ja oligi, tümm keerati põhja, rahvast vooris muudkui juurde ja kultuurid muudkui segunesid - sakslased, prantslased, kaks šveitsi tütarlast, üks kreeklane ja üks wannabe-austraallane. Üsna pea kõik tantsisid ja tagasihoidlikule nurgas muigavale allakirjutanule jäi see lõbu, seda ka filmina jäädvustada. Kaadrisse jäi ka järgmine: eelpool korduvalt mainitud prantslanna ning korteriomanikust noormehe omavaheline vestlus teemal "kas ma siis meeldin Sulle või ei". Ja lugu lõppeski sellega, et natukese aja pärast kostus köögist eksalteeritud prantsusekeelset sädistamist. "Ei, ta ei taha. Oehh... Ei, ma ei tea, ta ei öelnud, et ma talle ei meeldi. Oehh... Jah, ta on nii armas. Oh-la-laa... Ja nii edasi. Ja siis vastukaaluks sellele olid siis need saksa tüübid koridoris "Mismõttes Sa ei taha? Mine ikka. Ta on ju tore." Ja kuigi need kaks vestlust toimusid üksteisest umbes kolme meetri kaugusel, ei lasknud kumbki osapool ennast teisest häirida. Mis on ju omamoodi tore :)

No kord iga pidu saab otsa.. Ei saanud, läksime edasi. Kell võis olla umbes nelja- viie paiku hommikul kui võeti vastu üldine otsus, et lähme klubbi. Vahepeal sisse-välja voorinud rahvas oli kusagile ära kadunud, ning meie seitsmene punt liikus siis kesklinna poole. Trammis olid kõrvuti sattunud istuma ka õhtut "lahkuminekuga" alustanud paarike, keda siiski ennastunustavalt saatust trotsiv Narr siiski suudlema ärgitas. Klubbi jõudes oli tema töö vilja kandnud ning uksest astuti sisse juba kaelakuti kokku põimununa.

Klubi, GoldenGate, nägi välja umbes selline nagu Tartu Rokiklubi vanadel headel aegadel. Eiei, nendel vanadel aegadel kui veel siseruumides suitsetada võis. Higised laed ja sitased põrandad. Ühele ruutmeetrile oli surutud neli inimest, kes siis dubi-rütmis ennast üles-alla hõõruda võisid. Ja see seltskond oli ikka kirev. Nii etniliselt, vanuseliselt, orientatsioonilt ja nii edasi. Ei puudun'd sellelt peolt ka tüüpiline tütarlaps pool-läbipaistvas kostüümis, plinkiv tuluke rindade vahel helkimas.

Kui meie siis seitsme paiku sealt kodu poole liikuma hakkasime, oli pidu veel täies hoos. Seisin väljas ning ootasin teisi, ning tuli üks imearmas noormeeste-paarike, kes siis veel pidu tahtsid, kuid need suured saksa turvamehed ütlesid, et ei enam sisse ei mahu kõik on täis. Ja nii oligi. Oligi täiesti täis. Mille peale siis noormehed bravuuritsema hakkasid, et äkki ikka saab kuidagi ja nii.

Liikusime tagasi peo alguspunkti, kus siis koha teineteise embuses leidsid nii Cami oma silmarõõmuga ning ka minu toanaaber enda silmarõõmuga. Ka Narr leidis enda koha e-bays köögi laua taga. Umbes neli minutit hiljem oligi aeg hommikukohvi ja -sigaretti nautida ning uue päeva plaane teha. Jah, kohvi on selle kohta ikka väga "lahjalt" öeldud - see oli tökat.

No kui pärastlõunaks suudeti vastu võtta otsus, et jah läheks kinno.. siis mina seadsin oma sammud kodu poole. Mõtlesin, et küllap saan veel millegi arukaga ühele poole, kuid ei. Üleväsimus ning segased emotsioonid lõid ülepea kokku ning ainus, millega hakkama sain, oli üks kurbusest nõretav kiri.

Leidsin ka oma arvutiväliselt kõvakettalt ühe toreda filmi "Coco before Chanel", mis andis piisava motivatsioonisüsti, et koos oma mõtetega pehmesse voodisse pugeda. Mul on hea meel, et ma taas Eeva-kostüümis magamise enda jaoks avastanud olen. Unenäod on palju tundlikumad ja pehmemad ja.. jah. Sellel öösel magasin järjepikku neliteist tundi. Olen nõus enda kehaga ja vaimuga, et see pidev enesele ja maailmale tõestamine (tõesti? jah!) on hakanud mind väsitama.

Aga täna tuletasin endale taas meelde ühe toreda sõna - naudi! Nii, et lähme jälle rõõmsalt edasi. Kui veel päike ka tagasi tuleks (olen teda vist liiga tihti kodustele-sõpradele saatnud, et ta otsustaski mõneks ajaks peitu pugeda), siis oleks jälle lõbu laialt.

Lisan ühe täiega turn-off'i ka. Mäletad pilti esimesest hommikust?


Aitab jutust selleks korraks.