Aga kuna see mul nüüd siis pisut pikem kirjutamine, siis soovitan, võta kõrvale üks võileib, tee vahepeal puhkepaus..
Esmalt siis eilsest kogemusest.
Pilet 2 euri (seisukoht), kava 6 euri.
Shakespeares Sonette, Regie, Bühne, Lichtkonzept: Robert Wilson, Am Berliner Ensamble, Berlin Premiere 12. April 2009
Eellooks siis nii palju: jõudsin teatrisse umbes 40 minutit enne etendust. Shakespeare’i Sonetid pidi algama kell 20, Oodates Godot’d kell 19.30. Küsisin piletimüüja käest (kes oli muidugi omaette frukt: pisut tüsedam mees, pika-pika väga korralikult punutud patsiga, väikesed prillid ninal, kulmud kõrgele tõstetud ja laup seetõttu väga lainjas), et kas kella kaheksasele pileteid on.
Ta ütles (ning tema hääl: pehmem, mahedam ning sillerdavam kui Krõõda hele jaal): „Jah, ma panen Su siis kirja.. Nii.. number 35. Ja kuidas on nimi?“
Ma: „Õõ, okei, ma pigem lähen seda Godot’d vaatama.“
Ta: „Eiei (ja kulmud tõusid veel kõrgemale), ära mine. Seda jõuad Sa veel kunagi näha. See Shakespreare’i tükk on palju parem.“
„No, aga kui ma pärast piletit ei saa, siis ma ei näe ju kumbagi“
„Nojah, kõik või mitte midagi.“
Riskida või mitte riskida?
„No okei, mängime siis. Ma jään siis enda nime ootama.“
Peale 20 minuti möödumist kui hakati nimesid hõikama, siis oli küll natuke hirmus (aga põnev ka), et kas ma jään napilt ilma või napilt pääsen sisse. Aga sain! Olin viimane, kes pileti ostis: seisukoht, kõige viimase rõdu kõige viimase rea taga. Aga see ei tähenda ju, et ma seal seisnud oleksin. Sättisin ennast esimesele trepi astmele, ning vaade oli mul vist suht sama hea kui nendel, kes sellele etendusele 20 eurise pileti ostnud olid. Nännäännnää..
Mida ma nägin: Teatrimaja (ja veel enam suur saal) oli midagi täiesti ennenägematut minu jaoks. Võibolla annaks kõige parema paralleeli Tallinna Vene Teater, kuid ka see pole üldse see. Kui kogu publikum oleks veel olnud suurtes uhketes õhtukleitides ja frakkides, siis oleks võinud pää anda, et ma olen sattunud kui 17.-18. sajandi Prantsusmaale. Niivõrd suursugune ja pidulik.
Etendus oli kui kostüümide, muusika, lava- ning valguskujunduse pillerkaar! Ja täiesti super. Üldsegi mitte, et kui pudru ja kapsad.
Lavakujundus: meenutas „kds sltda plte srnd jnsle“ white-boxi. Samamoodi keerati neid paneele, mis siis teistpidipööratult hoopis mustaks selle ruumi värvisid. Siis äkitselt suured puitkarkassid nagu „Die Soldateni“ etenduseski ent mõjusid seal kordades terviklikumana. Siis äkitselt laval hiiglaslik puu. Siis äkitselt kolm suurt bensiiniaparaati. Ja nii edasi. Kui oli suurem lavakujunduse muutus, siis lasti eesriie ette ning selle ees toimus üleminekustseen: üks vanem meesterahvas väga naiselikus õhtukleidis ning tema narr, esitamas pidulikke laulukesi või siis muud komejanti. Aijaa, ja lavamehed olid nii ägedad. Nigu siuksed juntsud, kes edasi-tagasi tuterdasid ja toole ja laudu vedasid.
Muusika: kui ma alguses nägin vaid lava ning kuulsin sissejuhatavat muusikalist tausta, siis mõtlesin, et oh väga ilus, kuid kui ma ennast sirutasin ning nägin, et neil oli orkestriauk ja puha ning seal siis kontrabass, tiibklaver, kitarr, trummid, kaks viiulit ning taaskord tšello, siis see tõstis asja väärtus veel enamgi – kõik sünnib siin ja praegu. Ei, mitte et improna, vaid et pole mindud lihtsama-mugavama vastupanu teed: track 1 –> push play. Näitlejail olid küljes pisid raadiomikrid, mis siis väga maitsvalt võimendasid isegi väikseimat matsutust, hingamist – võimendati kajaga või kärinaga jne. Tuli meelde üle-eelmisel aastal Avignoni teatrifestivalil Castellucci lavastus.
Kostüümid: Taas oli peamotiiviks miim. Kõigil näod valged, välja arvatud selle vana meesnaise narr ning üks kummituslik-mõistatuslik naine üleni must. Ja suursugused kostüümid, 30cm-paksuse tallaga kingad, grotsesksed näomaalingud. Kõik, et võimendada visuaaliat.
Valguskujundus: ma ei kujuta ette selle tüübi (või vabalt võis neid ka mitu) hommikut, kes selle ühe suure valguspuldi taga istub, et ohh.. täna õhtul tuleb jälle see etendus. See, kuidas mingit märksõnade peale valgus vahetus ja nii kiiresti ja neid valguspilte oli ikka palju. Ja erinevaid. Ja palju. Lisaks sellele, oli minu kohal väikesel prožektorite rõdul vist vähemalt viis tüüpi, kes siis spottidega lavalolijaid taga ajasid, kuna koguaeg oli väga tihe suunatud fookusega mängimine. See saatis läbi terve kahe vaatuse. Ja need spotid polnud mitte need suured, tervet inimest hõlmavad larakad, vaid pisikesed ainult kas nägu või kätt valgustavad. Ühes stseenis oligi nii, et kogu lava oli pime, ainult taustaks mingi mahe kontravalgus, eeslaval seismas üksik näitleja, kes siis kätega pisikest teatrit tegi – valgustatud oli vaid tema nägu, vasak käsi ning parem käsi. Kõik kolme erineva spotiga. Ja see ei ole ju lihtsalt niisama. See nõuab silma ja rihtimist. Ja seda oli maitsev vaadata. Minu kummardus neile tüüpidele seal üleval.
Millest ma siis veel aru sain: veits karm tegelt vblla nii öelda ja mõelda, kuid on mingid tükid, mis mu arvates on tehtud suure pingutusega, et nad elaksid. Ja on teised, mis on justkui ülekäe tehtud, et tegemise pärast. See polnud sugugi mitte ülekäe tehtud tükk. Sellele lavastusele soovin ma küll pikka iga ning pidevaid täissaale, nagu eilegi.
Mul on hullult kahju, et ma Berliner Ensemble’i enda jaoks alles nüüd viimaste seas avastasin, kuid see on raudselt teater, millel tasub silma peal hoida ning et mille mängukava järgmine kord kindlasti tõsisemalt ette võtta.
Pühapäeval:
„Hamlet“ von W. Shakespeare, Regie Thomas Ostermeier, Am Schaubühne, Berlin Premiere 17. Sept 2008 (Avignon Premiere 16. Juli 2008, Athen Premiere 7. Juli 2008)
Kuigi alustasin oma teekonda Schaubühnesse pisut rohkem kui tund aega enne etendust, jäin siiski hiljaks ning jäin seetõttu ilma etenduse algusest umbes viiest minutist. Seal oli vana kuninga matmine ning seetõttu väga vaikne stseen, kuid oli siis üks koht, kus siis kõik (peale minu veel ligi kümme) hilinejad sisse lubati. Ja ma olen ikka ilgelt rahul, et ma seda valikut ei teinud, et ma siis pigem ei lähe ja ootan tund aega, et S.Kane’i „4:48“ vaatma minna. Ma ei saa küll vblla niimoodi võrrelda, ent... ütlen lõpus.
Mida ma tean: Juttude põhjal pole Ostermeier viimase 11 aasta jooksul Berliinis endale sellist kuulsust luua suutnud nagu tal varem Frankfurdis oli. Viimases kohas on tal suisa oma fännklaab, kes siis on talle oma koduleheküljegi loonud. Kuid Berliinis miskipärast temast niisuurt vaimustust ei ole. Ostermeier on töötanud kogu siinviibitud aja Schaubühnes, töötades väga palju koos Jens Hillje, Sasha Waltzi and Jochen Sandigiga.
Mida ma nägin: selleks hetkeks kui Loore oma kohale istus, oli etendus juba alanud (piinlik!!!). Kuid minu koht oli teises reas ja suhteliselt keskel, seega suurepärane ülevaade kõigele ja kõigile.
Hamletit mänginud Lars Eidinger!!! Jaa! Jaaa!! Jaaaa!!! :)
Järgnevalt siis lõik minu päevikust üleeile Treptoweri Pargis kirjutatuna:
„Ostermeieri „Hamletis“ oli küllaga sitta, kust ja verd, munni- ja kepinalju, head peenikest huumorit, rämedalt tehnilisi täpsusi ning geniaalseid lahendusi, lihtsust, puhtust ja ilu, õrnust ning näkku sülitamist... /.../
Hamleti mäng hullumisega oli pigem kui hullumisega hullamine. Ta nautis oma mängu teiste inimeste kulul ja arvelt. Oli näha kuidas ta kõigi ajud suht ära n***is. Ent sellest veel enam siis kütet sai ning sellega vinti omakorda üle keeras. Küll, kuigi kõik tegevused ja reaktsioonid olid laval väga hästi ja täpselt põhjendatud, jäin siiski alatihti vaatama (ning ometi ka nautima) hoopis tehnilisi (ka näitlejatehnilisi) lahendusi. Seega siit ka küsimus – kas see oli taotluslik? Küllap on tegelikult siinkohal omamoodi faktoriks ka allakirjutanu vähene kogemus sellist lavalist pillerkaart eesti teatris näha./.../
Fuajees oleval tablool oli etenduse kestvuseks pandud 2:30, ilma vaheajata. Ometi saalist väljudes näiteks kell etenduse algusest kolm tundi enam. Kuidas on see võimalik? Poole tunnine ajakulu? Ometi ei oleks ma küll taibanud ära mitte ühtegi lohisemist ja/või venimist. Kogu aeg oli laval täisküte ning stseenide üleminekud olid nii sujuvalt ja juba pikaltki ette-sisse-läbi põimitud. Kuid millest siis see? Vastust ma ei tea.
Millest ma aru sain: Aina enam ja enam ma näen, kuidas ma ei suuda olla objektiivne ning kõik minu kirjapandu on subjektiivne ning läbinisti mõjutatud vaid minu varasemast kogemusest. Ja sellest on mul küll natuke kahju, kuid ma pigem siis ei pretendeerigi objektiivsusele.
Samamoodi, ma ei tahaks tegelikult anda asjale hinnangut, kuid seda tükki vaadates ma erutusin niivõrd sellest mõttest, kui vähe on vaja, et teha midagi nii head. Suur tühi ruum ja publik, 5 meest, 1 naine, kast turvast, üks veevoolik, mõned toolid ja pikk laud, teatriverd, mikker, videokaamera, mõned prožed, aksid – peaks ju olema leitav ja loodav igas teatris. Või pole siis?“
Ma koostan nimekirja (ma ei ütle meelega, et „paremiku“) etendustest, mida soovitaksin siin näha, kuid peale seda kui olen ära näinud ka tänase ning homse, viimase, etenduse. Kuid karta on, et.. Ei, ma ei ütle veel midagi.
Tegelikult mida ma pole veel maininud, kuid millest järgmine kord ehk siis võiks - on kavalehed ning kummardamine. Väärivad märkimist.
Kõige lõpetuseks: tundub, et siiani on mind enim kõnetanud William Shakespeare’i loodu. Sest seninähtutest on minu lemmikuteks olnud just Hamlet Schaubühnes, Hamlet DT-s, ning nüüd Shakespeare’i Sonetid BE-s.
Küllalt nüüd. Olen siin maja taga lasteväljakul juba pea sada tundi istunud, vahepeal on kaks ämblikku ning üks kollakas-pruunikas lepatriinu mu arvutilt üle jooksnud. Nüüd on hakkab kõht tühjaks minema. Ja vaja minna osta see Alvise teatripilet ära.
Loodan, et Sind liiga ära ei väsitanud. Minu kann on küll nüüd laiaks istutud.
Ehk õhtul jälle?
Kallistada tahaks.
No comments:
Post a Comment