Hetkel, mil kell on 17:30 (saksa aja järgi) on wunderground.com-i andmetel Berliinis Alexanderplatzil 14,7 kraadi sooja, taevas on selge ja päike paistab.
Täpselt nii ongi. Käisin jälle pildistamas, kõrvus kõlamas Johni, Pauli, Ringo ja George'i päikseline muusika... Vaimustus sellest linnast ja Friedrichshaini linnaosast kasvab iga jummala päevaga. Kõik on lihtsalt nii easy siin. Ma tean, et sellest on juba ammu aru saada, et siin tore on ja pole vaja seda iga teine päev taas üle haipida. Aga mis ma teha saan kui mul jälle "hoog peale tuleb". Anna andeks.
Ja mai tea kas ma juba "kevadekuulutajaid" olen maininud? No kui jahedamad ja pilvisemad päevad on olnud, siis neid nii palju pole. Aga tänase ilmaga!! Silm puhkab ja süda teeb magusvalusa jõnksatuse kaasa kui see käiguvahetuse "klõks" käib. Ma räägin motikatest, igaks juhuks täpsustan. Siiani ma veel mingeid üliühkeid pille, näiteks Intrudereid vms, pole näinud. Enamik on siuksed tavalised naked-bike'id. Kawasaki, Suzuki ja Yamaha on enimlevinumad siin tänavatel. Ja ka sõidukultuur on hoopis teine. Siukseid t**apäid, kes Tartu Riia mäest tagarattal üles kihutavad, siukseid siin pole. Siin kasutatakse mootorratast transpordivahendina (mitte m***ipikendusena).
Aga täna oli mootorrattureid ikka kohe neli-viis korda rohkem kui tavaliselt. Mmmm.. tahaks ka! Viimastel aastatel, kui kevad on tulnud, siis olen alati mõelnud - sel suvel peaks endale kah selle A tähe sinna lubade peale tegema. No kaua ma kannatan.
Ahjaa, et käisin pildistamas. Ma mõtlesin, et peaksin endale flickrisse ehk ühe folderi looma, et siis on kõik pildid ühes kohas koos. Muidu siia tilguvad vaid teatud temaatika alla (või siis paremikku) kuuluvad.
Üks asi mida ma veel pole ära õppinud: kuidas muutuda pildistamise hetkeks nähtamatuks? No eks see tunne ole tuttav paljudele, kuid miks see nii raske peab olema. Siis ongi siuke tunne nagu oleksin spioon - ruttu kaamera välja ja siis teed näo nagu vaataksid ise fotokast pilte aga ometi teed kiirelt "klõps" ning siis kähku fotokas peitu tagasi. Miks see nii peab olema? Aru ma ei saa.
Ahah. No ja vot eile ei käinudki kusagil. Läksin siis hoopis poodi ja ostsin ühe pudeli Franzi soovitatud "Dornfelderi" veini (mille hind oli umbes 5 korda soodsam kui keskmine teatripilet!). Oleks äkki pidanud juba varem kuulama sõprade soovitust, et kuna vein ja õlu on siin nii odavad on, siis oleks ehk toidu pealt rohkem kokku hoidnud ja elu oleks veel lõbusam olnud. Heh.
Siis istusime Mélaniega köögis, pläkutasime niisama juttu, õpetasin talle eesti keelt ("Tõnu sõi õuna" ja muud siuksed toredad), ta andis mulle muusikat (näiteks "Vampire Weekend" - siuke mõnus ska-bänd) ning ka ühe filmi. Ma lubasin talle ka mingi valimiku enda 30 G muusikast teha.
No ja umbes nii oligi. Siis läks ta tudile, sest ta on ikkagi tööinimene, eksole. Oli väga meeldiv õhtupoolik.
Ja siis tuli öö.
Ja siis tuli päiksetõus.
(jäin ellu)
Aga olgu, las siis pildid räägi enda eest.
Minu Gekod
Üks imearmas kohvik ja vanade raamatute pood
Järjekordne squat
Love is the answer
No comments:
Post a Comment