I'm not a rain person

Aga hommikul silmi avades ning vaid halli taevast nähes, ma mõtlesin, et täna võiks küll vihma sadada. Ja ju ma olin vist seda terve öö soovinud, et kui ma voodist istuli end ajasin, nägingi esimese asjana ühte vihmavarju mu akna alt möödumas.
Küllap on nüüd niiskuse tõttu külmem ka, aga ega see mind ei heiduta. Istun nüüd oma aknalaual, jalad sooja radika peal, kuum kohvi minu ees ja taustaks Cinematic Orchestra. Mõnna.

Eile käisin ka teatris.
"Die Soldaten" Regie Frank Castorf, Am Volksbuehne, Premiere 25. Feb 2010.

Nojah, küllap siis sellepärast see oligi nii rabe ja kuidagi logisev, et see alles nii värske on. Ma kahjuks ei suutnud leida inffi, et mitmendat etenudst mina nägin. Kuid see oli kuidagi.. No ma ei tea. Kolm tundi ja ühevaatuseline. Oijah. Mängustiil oli kah selline... Ma mõtlesin, et äkki kui ma lasen tal öö otsa settida, et äkki siis täna leian sellele kirjeldamiseks sõnu. Kuid ei, ka täna veel napilt.

Mõned laused ka varemmainitud M.Pesti Temuki artiklist F.Castorfi kohta.
"Tema teatrikeel on lärmakas, intellektuaalne, tugevalt viiteline. Castorf kasutab laval alati live-videot. (vot seekord küll ei kasutanud) Castorfi lavastused on küll tohutult põnevad, tihedad ja täis lõputut energiat, kuid äärmiselt mõistuslikud. Kõiki ideid esitatakse vaatajale intellekti kaudu ja läbi intensiivse mõttetegevuse. Castorfi lavastustele kriitiliselt mõeldes /.../: ideede üleküllus väsitab publikut ning vaataja ei tea enam, millisest vihjest ja viitest kinni hakata ning kus on lavastust läbiv mõte. Liigne kaootilisus ei aita asja sisulisele mõistmisele kuidagi kaasa. Ka on Castorfi teater niivõrd intellektipõhine, et poliitilise teatri maailmaparanduslikud ideed võivad emotsionaalsest küljest panna õlgu kehitama."

Olen täiega nõus. No eks võtab palju maha see, et ma tekstiliselt paljudest asjadest aru ei saanud, aga see tõesti oligi kui üks suur gemüse. Aga ju see on siis tema stiil - lõputute assotsiatsioonide ahel. Tõsi, kui ta rõhub intellektuaalsele läbi ampsamisele, siis siin kohal jääb mul küll paljugi vajaka. Aga võibolla see polnud siis kõige õigem tükk temaga tutvumiseks, äkki?

No aga siiski, nii palju oli neid asju, mis mind ebamääraselt ühmama panid. No olgu, võibolla mõne jaoks on need pisiasjad, aga no kurat, mind kohe ärritasid. No mõned märked, mis ma etenduse jooksul üles kribasin: higi ja karjumist oli ikka väga palju. see pidev karkasside lohistamine ühest kohast teise võttis nii palju aega ja mõttetut tähelepanu, lisaks need karkassid kukkusid koguaeg ümber, kas siis näitleja ülemängimise või lavameeste kobamise tõttu. lavamehed panid ikka täiega pange koguaeg, ei teadnud justkui et "oota, kas see laud käib siia" ja siis äkki tuleb lava tagant mingi mees, et ei, see laud käib sinna hoopis. ja siis kukkusid mingid rekvisiidid maha ja läksid katki, koguaeg. ja siis jällegi tekstiütleja akside vahelt mingeid sõnu sosistamas. ja kõike seda kokku oli minu jaoks liiga palju.
Aga ju ma vist polnud ainuke, kuna ka ülejäänud publik kuidagi ohkas väga sügavalt peale etenduse lõppu ning tammus väga raskelt sealt saalist ennast välja. Väga palju oli ka selliseid umbes keskkooliealisi noori, kes siis kerge muigega päid raputasid. No mai tea.

Minu ees, esireas, keskel, istus üks mees. Väga suure tõenäosusega see oligi härra lavastaja isiklikult. Teksade vöö oli lahti tehtud, ka püksinööp. Pastakas oli tal kõhupeal ja mingi suur ümbrik tema kõrval, millele ta aegajalt siis vist mingeid märkusi tegi. Aga ometi oli ta kuidagi apaatne lavaltoimuva suhtes. Nii, et vahepeal ma arvasin, et äkki ta on kriitik. Kuid kui etendus lõppes, siis ta küll plaksutas käed kõrgel ning kui näitlejad lavale kummarama tulid, siis lehvitas suurelt selle ümbrikuga.

Aga veel, interneti abiga, sain teada, et F. Castorf, Volksbühne kunstilise juhina, on üks postdramaatilise teatri tegijaid. Hmm, ma tegelt ju kirjutan oma lõputööd postdramaatilisest teatrist. Aga kui ma sellest aru ei saa, siis on ju küll nukker.
Ühesõnaga, olen natukene ämbris omadega praegu.

Olgu, tõmban siinkohal sellele teemale joone alla.

Vaatasin ennist ühte imearmsat filmi "Julie & Julia". Film kahe naise armastusest toidu ja toiduvalmistamise vastu ning kahe mehe armastusest oma naise vastu ning alati tema kõrvale jäämisest. Paar pisarakiskujat oli ka, nagu ikka. Ja mille peale mina siis läksin kööki ja tegin ühe kiirkartulipudru, väntasin mingeid aedvilju ka sisse ja säh Sulle "masterpiece'i". Aga see polegi oluline.
Eile aga vaatasin ära pikalt-kaua mind oodanud "September Issue". Film Anna Wintourist - ameerika Vouge'i peatoimetajast ning võib vast väita, et moemaailma ühest mõjuvõimsamast naisest. Sihuke, lahe ja lihtne ajaviitekas, kuid oma kullateradega ning ka silmale ilus vaadata.

Ma pole ju tegelikult veel rääkinud sellest, kuidas ma ükspäev jälle turisti mängisin. Teisipäeval vist siis, kui ma päeva skooriks umbes 25km sain. Ilm oli enam kui kevadine. Ühe maja seinal ilutses 7 kraadi, kuid ma usun, et päikese käes oli veel rohkemgi. Kõndisin mööda Spree kallast, kuni Berliner Dom'ini ja sealt siis taas Brandenburgi väravateni ning sealt Reichstag'ini.
Siin see ilus allee, Karl Marx Alleel


Karl Marx Allee


ai luv juu tuu


Pundun'd punguv kevad


Mööda Spree kallast


"Hello, duu juu spiik inglishh"
"Yes"
"Mai hasband is deed änd ai häve ö littel tshaild, juu sii dis is the piktshöör, änd mai madher is bäk in boosnija änd kän juu giv mii manii, ai niid tu bai fuud änd meditsin foor mai littel beibi, mai hasband is deed änd ai niid mani tu bai fuud for mai littel beibi, juu sii dis piktshöör, mai madher.."
"Okay, but I have very little money, is that okay?"
"Oh? bat mai hasband is deed änd ai niid fuud for mai littel..."
"Okay, let me see, that'll do?"
Järgnes pikk pilk mulle silma sisse, käsi endiselt pikalt ette sirutatuna."Sorry, I can't give You any more"
"Kän juu pliis giv uan moor euro, mai beibi is veri littel and niids meditsin"
"Kuule, tead, ma tean ju küll, et Sa viid kohe selle raha koju enda mehele, et mitte täna õhtul ketukat saada. Näed, ma isegi viibutan Sulle käsi praegu, et näidata, et mul ei ole rohkem midagi anda. Ma ju tean, et Sinu tänase päeva teenistus on umbes kolm või neli korda suurem kui minu päevaraha siin on. Eksole, oli väga tore. Loodan, et Sa mulle mingit needust nüüd peale ei pannud."
Sellepeale ta surus oma peo kinni, pobises midagi vist et "thänk juu, thänk juu" ja juba oligi järgmise ohvri juures "duu juu spiik inglishh". No vot siis.

Käisin ka Reichstag'i üleval vaateplatvormil päikest ja imeilusat panoraami kaemas. No on ikka suurem küll kui elu, see Berliin. No muidugi turvameetmed on seal Riigipäevahoones sama suured kui lennujaamaski. Ja see on lahe, kuidas mu tangid ikka rämedalt tähelepanu saavad. No Riia lennujaamaski pidin need ära võtma ja need sõitsid sealt x-ray aparaadist läbi. Ja ka nüüd hakkasid need karjuma ja siis mingi naine tuli neid saapaid siis läbi katsuma ja vajutama.

Ma tean, et ma võibolla ei peaks selliseid asju üldsegi kõva häälega välja ütlema, aga vahest ma küll mõtlen, et mul oleks lihtne mingite pättuste tegemiseks oma "süütu tütarlapse" ilme taha pugeda. No kasvõi, et mul võiks ju vabalt sääres mingi küüneviil vms olla, millega siis.. Muhahahaa!

Vaade kõrgelt platvormilt


Ja holokausti mälestusplats - võtab vaikseks.
Ma loodan, et Sa eelnevat liiga tõsiselt ei võtnud. It's just the little angel speakin' (in the leather coat).

Aga teeme nüüd ühe kiire ajas rännaku ning oleme siis otsustanud tagasi koju pöörduda, ning olemegi jõudnud Thaerstr. 22 maja ette. Leian koti põhjast oma võtmehoidja (mille küljes on üks väike kollane võtmehoidja, kirjaga "Naerata, sest naerda on nutmisest kenam". Üks teine võtmehoidja, millel suur A täht ja sellel ring ümber. Üks pudeliavaja. Üks võti ühe ukse avamiseks, kuhu mul küll enam niivõrd asja pole) ning mille küljes siis see võti, mis avab korraga nii maja välisukse kui ka minu korteri ukse. Koridoris on postkastid, millel pole numbreid (nagu minu korterilgi) vaid on peal nimed, et kellele kiri tuleb, siis sinna kasti see potsatab. Nüüd selle kuu jooksul ilutseb seal ka minu nimi. Hehe!

Ja tead kui lahe plakat siia kleebitud on, et mis siis saab kui Sinul tuba põlema läheb või et mis Sa siis peaksid tegema kui kusagil mujal midagi põlema läheb. Mul ei tule enam meelde, kus filmis see oli, et kui lennukis need samad kaardid, kui midagi juhtuma peaks, et siis need inimesed seal peal on nii rahulikud ja naeratavad, et "oh, kus mu päästevest on, oh kui tore on olla", aga tegelikult see ju nii pole. Siis vastupidiselt kaardile, on minu koridoris oleval plakatil küll tüübil nägu paanikat täis. Ja ei mingit märku sellest, et peaks hullult rahulikult kõike võtma, ei.. siin ikka tüüp lidub ja külvab pinget igale poole.


Aga tead, ma tõmban nüüd täiesti otsad kokku. Küllap Sa ka väsinud sellest lugemisest siin. Hakkan ennast kah vaikselt jälle teatrisse sättima.

Kirjutamiseni, lugemiseni.