Eile oli imeilus ilm - käisin Treptoweri pargis mättal istumas, päikest võtmas ja mõtteid mõtlemas ning sõnastamas. Üldse, esimest korda oma punaste kingakestega jalutamas.
"Ja olengi paljajalu, varbad soon-to-be murus, kevadjakk istumise all ning päiksekiired silitamas mu põski. Ka veel nädal aega tagasi poleks ma seda uskunud. Kuid siin ma nüüd olen ja õitsen."
Ma ei saa aru, miks inimesed mind tänaval niimoodi vaatavad. No olgu, ma tean, et kui ma ennast unustan, siis mul vajub suu lahti ja see võib vist üpris tobe välja näha - selle pärast siis? Õõõ.. Sest oma fotoka olen ma tavaliselt kotti peitnud, et ma vähemalt touristi moodi välja ei näeks. Mitte, et selles midagi halba oleks. Aga ma lihtsalt ei tahaks seda "andeks andmist" sellisel moel. On aru saadav, midagigi? Ei? No pole hullu, ega sellel polegi mingit sügavat mõtet taga, lihtsalt jäin eile taaskord selle üle arutlema endamisi.
Vaid ühe käe sõrmedel loetud päevad on veel jäänud. Aeg hakata saba ja sarvi kokku võtma ning mingit resümeed asjast tegema? Pff...Ei! Kuigi ma ütlen, et see aeg siin pole veel sugugi mitte läbi ning mul veel nii mitmedki kohad külastamata: teatritest siis Berliner Ensemble (täna õhtul) ning HAU (neljapäeval); mingil surnuaial tahaks käia kellegi kuulsa haual; loomaaed on neljapäeval vist; ma ei tea kas ma selle Die Zimmeri üles leian - siin keegi ei teagi nigu sellest; see vana lõbustuspark peab vist jääma suve ootama; muuseumid jäid seekord meelega ära, kuna raha väga vähe oli; ja teletorn? - tundub natuke kallis, et oma kõrgusekartusele nii palju peale maksta.
And now - something completely different:
"happy systems - ein Abend mit G. Ph. Telemann" - Konzept und Idee: Bo Wiget, Am Sophiensaele, Berlin Premiere 16. Maerz 2010
Mida ma tean: etenduses kasutatud muusika on Georg Philipp Telemanni (1681-1767) loomingust. Seda etendas kollektiiv nimega happysystem - "kollektiiv, kes on seadnud endale eesmärgiks realiseerida transdistsiplinaarseid teatriprojekte". Sinna kuuluvad muusikud, näitlejad, visuaalkunstnikud ja tantsijad.Nad mängisid seda tükki esietendusest viis päeva järjest, mina nägin eelviimast etendust. Aprillikuu kavas seda igatahes pole.
Mida ma nägin: No ütleme sissejuhatuseks nii palju, et ma olin alguses väga põnevil. Ootused polnud küll kõrgeks aetud, ent kui ruumi sisse astudes nägin lavale asetatud kahel pingireal kahte tšellot, kahte miniminisüntekat ning kahte elektrikitarri, siis mõtlesin küll et wow, mis siit nüüd tuleb.
See maja, Sophiensaele, või pigem nagu minilinnak, meenutas justkui Tallinna Kultuurikatelt. Suur, sisehooviga, küllap üpris vana, sest oli natuke romantiliselt räämas, laest ning seintelt koorus värvi - ka Kanut tuli silme ette.
Olgu, astusin siis lavaruumi, üleni valge, mustaks võõbatud põrandaga. Keset lava oli ehitatud mingi equipment - põhimõtteliselt nagu suur kassettmakk, kuid mille lint jooksis vahepeal hoopis muid radu pidi. Otsisin pilti, ei leidnud, vahet polegi. Ühes nurgas veel ka midagi sirmi taolist, teises nurgas veel mingi vineerplaatitest ehitatud pianiino-look-alike ja siis see "bändi ala".
Lavale tuli üks lühikest kasvu itaallane - kostüümiks mustad viigipüksid, valge pluus, must lips, mustad kingad ning punased sokid (!). Tuli lavale, tõmbas teibiga maha ühe 3x3 kasti, siis läks selle so to say pianiino juurde, seletas lahti ühe kaardimängu, jagas kaardid laiali ning jäi teisi ootama. Tulidki, kolm meest, samamoodi riides kui esimene, kuid erines vaid sokkide värv (delish) ning kaks naist, samuti must-valgesse riietatult. No olgu, siis mängisid kaarte (rääkides nüüd prantsuse keeles hoopis) ja siis hakkas pull peale. Mingi täiesti seosetu ning segane misanstseenidega möllamine. Ei olnud see rütmiseeritud ega korrapärane ega lava suurust maksimaalselt ära kasutatav ega polnud ka nii, et näiteks ühe näitleja trajektoor käis just seda rada pidi. Äkää, lihtsalt mõttetu tammumine.
Ka oli mingi suht segane koreograafia seotud selle piiritletud kastiga. Kõigepealt jäi see mees kasti joone taha seisma, tegi käega viipe publikule, siis tema vastas kujutletavale sõbrale ning siis hakkas seal mingit tantsu tegema. Siis äkitselt lõpetas, taas viibe publikule ning sõbrale ning siis tagasi kaardimängu juurde.
Ma ei hakka kõiki neid muid tegevusi kirjeldama, mida nad veel üksikult tegid (sirmi taga ja siis veeklaasiga ja siis mikriga ja siis tulpidega jne). Kuid kui nad instrumentide taha läksid, siis olukord muutus. Ning ma arvan, et ma sain ka aru, et miks - vähemalt kolm nendest olid professionaalsed muusikud. Üks naisterahvas veits kobas oma kidraga ning tema volüüminupp oli ka suhteliselt maha keeratud, et võis pigem kuulda medika "pinnni" vastu keelt. Kuigi see osa etendusest, mil nad oma pillide taga olid, oli parem kui eelnev. Siiski-siiski oli see kuidagi.. ebalev ja jäi minu jaoks kuidagi muusikakooli tasemele (välja arvatud üks tšellistidest, kes, nagu nüüd välja tuli, oligi härra lavastaja isiklikult). Või siis kui nad ühel hetkel laulma hakkasid, siis see kah ikka kriipis mu kõrva ja kulmu.
Küllalt sellest.
Millest ma aru sain või millele ma mõtlema hakkasin oli see, mida K.Smeds mulle ükskord ütles, et kui ma kord mingi muusikalise instrumendi kätte võtan ning sellel looma hakkan, siis olukord muutub kardinaalselt. Miks? Sest, et mulle on see palju omasem instrument kui näiteks mu keha näitlemiseks või hääl lavakõneks. Ja seda oli ka selle etenduse puhul väga hästi tunda, et nad polnud just mitte kõige mugavamas rollis seoses selle taidlemisega (palun vabandust!). Eriti halb oli vaadata ühte naist, kes no nii välja kukkus sellest lava peal toimuvast - pidevalt vaatas ringi ja otsis tuge ning abi ümbritsevast. Kuid kord juba tšello taha istudes ta rahunes ning süvenes kohe nooti ning helidesse.
Jäin mõtlema oma peatselt algavale tööle Viljandis, kus minu vormitavaks materjaliks ongi kolm professionaalset muusikut ning õnneks ka neli näitlejat-tudengit. Mõistan, et kui vale võiks olla hakata muusikut sundima ennast vägistama rollis, kus ta ei ole aus ei enda ega ka publiku suhtes.
Tänu nähtud tükile sain aru, et pean oma tööle hoopis teise lähenemisnurga leidma ning hoopis teistsugused vahendid valima kui see mul siiani plaanis oli. Ja see tõttu on mul pigem hea meel (kui et rahulolematus kaotatud rahast), et ma seda tükki nägin, kuna see inspireeris mind tegema paremini.
No comments:
Post a Comment