Ehk siis tegemist oli tudengite koolitükiga (ei tea kas ka neil nimetatakse neid diplomilavastusteks?), kus kümnele tudengile oli laval ka kolm DT näitlejat.
See on siiani parim etendus mida ma oma käesoleva "õppereisi" jooksul näinud olen! - Usun, et siinkohal oli saatuslikuks märgiks ka langev täht, mida mõned minutid enne teatrimajja astumist tähistaevasse vaadates nägin. (Või siis midagi head on veel juhtumas?)
Mida ma tean - Andreas Kriegenburg on DT nö. majalavastaja. Ta on juba aastaid töötanud koos erinevate teatrikoolidega. Kuid mida mul ei õnnestunud leida, on info nende tudengite kohta. Uurisin küll koduleheküljelt, toksisin isegi mõned nimed Fb-sse, kuid inff on kasin. Või siis on kell liiga palju.
Mida ma nägin - Väga lahe lavakujundus oli. No kujutad ette umbes 80x70x50 puuliistudest vineerpõhjaga kaste, eksole, neid oli seal lavaruumi täitmas umbes 100-120. Ja siis näitlejad ukerdasid nende peal siis liikudes, või siis nendesse peitudes, kui polnud nende hetk särada. Ja see oli korraga nii tobe kui ka.. geniaalne. Ja see, mismoodi need kastid esimeses vaatuses tegid selle lava osa visuaalselt nii väikeseks ja nii täis, vastukaaluks teises vaatuses kui need kastid kõik lava tagaseina üksteiseotsa laoti, muutus see üksik näitleja seal nende kastide virna ees nii väikeseks ja see ruum ise nii haigutavalt suureks. Lahe!
Kõik tegelaskujud (peale surnud kuninga) olid kui miimid, näod valged, silmad mustad, kellel põsed või nina punasemaks tehtud. Ainult jutustajad, Rosencrantz ja Guildernstern, olid laiali aetud grimmiga. Ja nende kõnemaneer oli täpselt üks ühele juutuubiklassika "Charlie the Unicorn" ükssarvikutele. Nemad olid ka kogu etenduse kommenteerijateks, kes siis vahepeal väikese kella abil publikule teatasid, et "nüüd tuleb see kuulus stseen, kus prints Hamlet nii kurb on ja ei tea kas olla või mitte olla" või et "nüüd tuleb teise vaatuse kolmas stseen - päris hea tempo on meil täna, kas pole". Üheks minu lemmikuks oligi see tütarlaps, kes siis ühte seda kommenteerijat mängis. 100% kohal ja 100% aus. Superb!
Mulle väga sümpatiseeris ka Hamleti Pierrot'lik lahendus. Kuigi ühel hetkel ei pakkunud see "lihtsalt seisa ja ole ilus ja kurb" mulle enam midagi. Tore lahendus oli ka see, kuidas Hamletile oli peene tamiiliga kinnitatud nii umbes 15 heeliumiga täidetud musta õhupalli, mis siis masendusepilvena tema kohal pidevalt hõljusid ja seintele ka pilvekujulise varju jätsid.
Siiski minu sügavaim kummardus kuulub kuninganna rolli teinud Natali Seeligile (see sama naisterahvas, kes selles "Usk, armastus, lootuses" mängis!). Sellel naisel on erinevaid külgi ja varjundeid rohkem kui... mm.. nüüd ma mõtlen mingit maitsvat võrdlust. Ääää.. mannateri liitrises topsis, vot. Eesti näitlejatest tuleb mul meelde vaid üks näitlejanna, keda samamoodi võiks kasvõi terve etenduse ainiti jälgida ja igav ei hakkaks. Pidevalt üllatab ja vaimustab ja paneb kaasa elama. See, mismoodi tema loodud kuninganna alguses siukse nunnu pisut libeda ja meela nukukesena ühetäkki alkohoolikust kokasõltlaseks muutus.. .. Üks väga vahva killuke oligi see, kui ta endale vist esimest doosi tegi ja see tal ninast (kunst)vere jooksma pani, mida ta siis kahe salvrätikujunniga oma ninasõõrmetesse toppides peatada üritas. Ja kui ta teises vaatuses need junnid oma ninast ära võttis ja kuivanud verest ta nina alla hitlerlikud vuntsid tekkinud olid ja ta just sel hetkel pisut käredamat häält tegi, siis oli küll terve saal naerust kõveras. Ja neid maitsvaid hetki oli veel ja veel.
Kostüümid olid meesosatäitjatel (10 meest, 3 naist - päris karm suhte number) pigem tänapäevased ja lihtsad. Ophelial oli balletikleit (mis niigi tema Hamletile sarnast pierrot'likku väljanägemise veel eriti nukuks tegi) ning Kuningannal siuke lühike sitsi-satsiline peokleidike.
Mida selles tükis polnud - eesti teatritudengite diplomitükkidele iseloomulikku koos laulmist või koos tantsimist. Aga tead, polnudki vaja. Küll aga ei puudnud tõstetehnika ning läbiv koomiline liin. Suht juba algusest saadik tegutsesid laval vaikselt kaks tüüpi, kes siis hiljem endale taanlastest hauakaevajate rollid said. Neil oli üks väga vahva killuke tagalaval, kus nad slow motionis üksteist killisid. Arvan, et enamik publikust eeslaval toimuvat küll tähele ei pannud. Aga ju siis polnud vaja, sest see oli raudselt tahtlik tähelepanu suunamine.
Millest ma aru sain - see tükk oli tehtud täis küttega. Ja lavalolijad nautisid täielikult oma vastutusrikast rolli näitlejana täna õhtul teie ees.
Ma hakkasin paratamatult mõtlema (et mitte öelda võrdlema) meie Kuningas Learist. Mõlemad ju tragöödiad ja rohke verega. Ometi, kuigi siin tänases etenduses oli palju meelega tehtud nalju, muutsid need lõpu just vastupidiselt väga kurvaks ja traagiliseks. Ja tänu nendele twistidele oligi lõpuks nii, et laval tehti nalja, kuid publiku kohal hõljus justkui see sama mustade õhupallide "masendusepilv". Ja see oli ilus.
Ma ei tahaks sellest küll kirjutada, kuid peale etendust ma olin nii ülendatud, et läksin alla teatri restosse, et äkki keegi näitlejatest tuleb ka sinna, et ma saaksin isiklikult tänada. Ja tead, kellel ma siis lõpuks kätt suruda sain ja oma "ohh ehh ahh.. thänk juu" ütlesin - Natali Seeligile isiklikult! No ikka nii imearmas inimene tundub. Ja siis ma tänasingi ja ütlesin, et väga lahe ja mulle meeldis ja aitäh aitäh, mille peale ta kuidagi nii kohmetuks muutus, mille peale ma siis sealt kibekiirelt jalga lasin. Õõõõõ...
No nüüdseks ma olen näinud ära kõik kolm DT saali. Suures saalis oli siis JFK, Boxis "Usk, armastus, lootus" ja nüüd siis see oli kammersaalis. Meenutas natuke NO suurt saali, kus siis olemasolevasse ruumi on ehitatud sisse lavaruum koos publikupoodiumitega.
Ma ei tea, kas ma tohin, kuid ma lisan siia pildid DT koduleheküljelt, sellest lavastusest. Ja tahaksin ka varem nähtutele/kirjutatutele sarnaselt pildid lisada. Kui sellest mingi jama tuleb, siis on mul kahju. Ja pildid on küll väikesed, aga saame hakkama.
No comments:
Post a Comment