Minu hommikud

Kuna olen seda luksust endale siin juba pea kaks nädalat saanud lubada, siis olen hakanud vaikselt ära harjuma "piiiiiiikaa hommikuga". Ja kuna Unenägudemaale olen viimasel ajal jõudnud napilt enne, kui päike mind kätte saab, siis seetõttu põõnan kaua. Telefon on pandud helisema kella kümneks (eesti aja järgi siis 11ks), kuid tegudele jõuan tavaliselt alles poolteist tundi hiljem. Mönus! :)

Niisiis, ärkan. Järgnev nimekiri võib järjekorra suhtes veidi varieeruda: riietun, tualett, arvutil power'i nupul vajutus, veekeetja tööle, läpakaga kööki, Tule-tee tassi kuhjaga teelusikatäis Presidendi kohvi, külmkapist võileivamaterjalid, password, enter, keev vesi tassi, motor.fm, jogurt, saiad rösterisse, Nutella, võileibade tegemine ja nosimine, lonks kuuma kohvi, suhkrut? - tänan, ei. piima? - seda piima kindlasti mitte, Mozilla Firefox -> gmail. Siis külastan kohustuslikke lehekülgi - Fb, säutsumine, mailhost, kultuur.edu, thisisnthappiness, fuckyouverymuch, debaduda, wunderground, juutuub, ~margit, pirterup, berlin-buehnen ning vist minu kaks mostly visited: maps.google ja translate.google! Mida ma küll ilma nende kahe viimaseta teeksin? :)

No ja umbes siis kui mu arvuti ühel hetkel teatab, et low battery (ma küll alati mõtlen, et ma distsiplineerin ennast, et kui aku tühjaks saab, et siis hakkan midagi asjalikku tegema - nääää), siis toon juhtme. No ja siis võib veel nii umbes pool tundi seal aega viita. Umbes siis hakkavad jalad külmetama ja kann muutub kangeks. Siis tatsan arvutiga tagasi oma tuppa. Näiteks siia aknalauale, kus siis oma jalad mõnusasti sooja radika peale panna saan, mööduvaid inimesi jälgida ning kus vast millegipärast kõige inspireerivam on niisama istuda, kirjutada või muusikat luua.

No järgmist ma ütlen vast enim ka enda enesetunde parandamiseks, et ma mitte niisama ei löö siin aega surnuks. (Jajaaa...) Kulnoga "koosolekud" lähevad päris hästi ja mõlgutan mõtteid ka selle lühifilmi tarves.

Nojah, see oli nüüd mõttetu lisandus.

Eile, umbes samal ajal kui viimast sissekannet kirjutasin, käisid Franzil siin seda tuba tulevased üürilised vaatamas. Tuli välja, et tahtjaid sellele toale tuli ligi 80 e-maililt. No ja oligi, kuna Franzi võti on ju minu käes, siis tegime siukse diili, et ma olen kodus kuni ta tuleb, et siis kõiki neid inimesi siin vastu võtta. No eile käis ligi 15 inimest, vist. Ja täna pidi umbes sama palju tulema. Ja kõige hämmastavam asja juures on see, et nendest 15st vist ainult 3-4 olid sakslased. Oli britte ja prantslasi ja mai tea keda veel. No vot. Ja siis umbes kaheksa paiku seadsin ma oma sammud välja.

Maxim Gorki teatrisse.
"Zurück zur Natur. Ein Konzert für städtebewohner" (Tagasi loodusesse. Kontsert linnaelanikele) Regie Rainald Grebe, Premiere am 21. Januar 2010 im MGT Berlin

Mida ma tean - See tüüp, Rainald Grebe on umbes 40ndates härra, kes on tegelenud koomikuna, muusikuna, näitlejana, näitekirjanikuna ning lavastajana. Google annab ühe tulemusena isegi tema fännilehekülje. Ta on välja andnud hunniku plaate, avaldanud tekste, isegi mingid videomaterjalid on olemas. No see selleks. Käesolev tükk oligi otse ja ausalt lugu temast endast, et kuidas ta nüüd on jõudnud sellisesse ikka, kus siis võiks olla juba midagi ette näidata - tema tahab osta endale kodu - maale. Põline linlane ja nüüd siis maale. Aga see pole sugugi nii lihtne.

Mida ma nägin - loo jutustamiseks oli ta appi võtnud ka kaks enda sõpra ning kolm näitlejat MGT-st. Lava oli kui tavaline kontserdi püüne, trummid ("pleksiklaasiga ümbritsetud"), tšello, bass, kaks kitarri, sünt, mikrid ja veel kari pisemaid instrumente. Rekvisiite ja parukaid oli ka kuhjaga. Ja need olid väga lahedalt ja oskuslikult loosse kaasatud. Minu lemmikuks kujunes üks valge koduküüliku topisest piip, kus siis koht tubaka jaoks oli jänku seljal ning piibu tila (ma ei tea kas niimoodi seda kutsutakse) asetses jänku saba all. Kuidagi oli see mehhaanika niimoodi tehtud, et suitsu sai puhuda välja ka läbi jänku nii, et tossu tuli siis kas jänkukese suust või kõrvadest. Vahva!
Loo ülesehitus oli väga lihtne ja selge - alguses siis pisut juttu taustaks enda kohta, vahepeale sekka ka mõned abistavad pildimaterjalid, lavakujundusliku elemendina veel ka teletorn (mille tipus suur diskopall). Ja kõik see oli maitsestatud lauludega (ikka ise kirjutatud tekstidele).

Millest ma aru sain - Väga palju oli seal keelelisi ning iroonilisi nalju linlaste ja maakate arvel. Ei saanudki päris täpselt aru, et mis seisukohale ta siis lõpuks jäi. No igatahes linna ta jäi, kuid kas see unistus maakodust sai tapetud ja maha maetud või kuniks järgmise korrani? Ei tea.
Kuid kuna sellest tükist õhkas positiivsust ja tahet ja kergust, siis seetõttu oli see ka väga nauditav.

Mis mind täna veel ees ootamas? No nüüd ma mõtlengi, et kas ma ikka lähen sinna klaverikontserdile. Peaks kriitiliselt üle vaatama oma järgneva kümne päeva (!) kava ning võrdlema seda oma eelarvega. Ees on ju ootamas veel Alvis Hermanis ning MaerzMusik 2010.

Ei, kultuurirahakott pole ikka veel vastanud. Oehh.