Mida ma tean, mida ma nägin ja millest ma aru sain.
Mida ma tean: Antud tükk on kokku kirjutatud intervjuudest ühe Berliinis elava 74aastase vanaprouaga. See lavastus on tema elust.
Naisnäitlejanna, kes selles loos peaosalist mängis, pälvis 1998. aastal ajakirja Theater Heute aasta naisnäitlejanna tiitli.
Mida ma nägin: see oli üks imearmas lugu, mis kuigi taas väga tekstipõhisena, ometi jõudis läbi keelebarjääri ka minuni. Seda lugu etendati DT väikeses mustas saalis. Ja väike see tõesti oligi. Eile sain mina osta selle saali viimase müüdava pileti, järjekorranumbriga 63 (vabad kohad). Järelikult mahtus saali vaid 64 inimest (koos suflööriga, taas). Ning lavale kaks: üks noor mees ja noor naine. Terve selle loo rääkimine oli koguaeg suunatud publikule, justkui vastastikuses vestluses. Ja kohati see tõesti töötaski nii lihtsalt ja vabalt, et võis ära unustada selle, et miks me siia ikkagi kogunenud oleme. Kuid "õnneks" otsustas sellel hetkel just etteütleja lehte keerata. Tänks!
Lavale oli ehitatud rullikutel-poodiumitele üks tuba, võidunud ja tahmunud tapeediga - nii et kui noormees etenduse alguses risti seinalt maha võttis, jäi sinna heledam märk.
Millest ma aru sain: loo jutustamine oli jagatud kolme ossa. Esmalt rääkis mees, olles nüüd vanem mees. Kui tuli naine lavale, siis olid nad mõlemad noorukieas ning rääkisid koos oma kohtumisest, kooselust, tulevikulootustest ja nii edasi kudrutades-mudrutades. Ning viimaks jäi lavale üksinda rääkima see naine, kes nüüd siis, olles vanemana ning põdedes Altzheimerit, rääkis sellest, kuidas ta oma igapäevaelus pidevalt kassettdiktofoniga ringi käib, et asju meeles pidada ja kuidas tal oma laste nimed ja vanused meelest ära lähevad. (Tuli meelde film "Notebook"). Mida tegi mees samal ajal? Mees tegi vaikselt naise ümber lavaruumi tühjaks, jättes naise lõpuks "tühja ruumi".
Kui ma enne etendust fuajees istudes oma päevikut kritseldasin ning enda ümber aina rohkem vanemaid prouasid märkama hakkasin, siis ma kohkusin küll ära.
Ja oligi nii, minu kõrval istus üks täiega frukt vanaproua. Küllap oli ta eelmise öö maganud lokirullid peas, ja see uhke punane kampsun, mis tema superägedate punaste prillidega täiega match'is (vt.T.Niinemetsa prilliraame). Ja tema väikeses ridikülis oli väike zip-closekilekotike kommidega, mida ta seal oma daamidega lahkesti jagas. Ning ka überpakk lehekestega närimiskummi.
Aga äkki see oligi see sama 74aastane naine, kelle lugu räägiti?
No comments:
Post a Comment