Udupeene vihmane kevade algus

Põhjust rahulolematuseks? On! Ei, üldsegi mitte selle vihma tõttu. See minu tänane lohutaja.

Miks? Olen pisut tusane ja jonnida tahaks. Eile oli suisa hull. Ei saand aru, kas nutta või karjuda. Ma ei ole eriti rahul hetkeolukorraga, kuhu mind pandud on. Jajah, lihtsam on ikka teisi oma õnnetuses süüdistada, eksole.
Milles siis häda? Ma olen situatsioonis, kus kõige õigem oleks öelda "eiaitähmapolehuvitatud", aga kuna ma ei oska ja seetõttu see just mitte kõige kergem mulle pole, olen hädas.

Enne jooksis jälle kõik peakohal kokku. Läksin jooksma kuulates kurja muusikat, et ennast siis tühjaks rahmeldada. Tagasi koju jõudes sain aru, et jah, ma olen asjad üle ja hullemaks mõelnud kui nad ikka on. Pole sel poikul viga midagi ja võibolla ma saan siis mingitest asjadest valesti aru.

No ei saa valesti aru!
Ma ei mõtle asju üle!

/järgnes üks telefoonikõne, mille pisiasjadega ei hakka Sind hetkel tüütama. agaminujuhtmeajasseetäiegakokku/

Igatahes, kõne lõppedes prantsatas telefon lauale ning mina tõin kuuldavale ühe "ggrrgrrgrauhh" mille peale Meli vist ehmatas ning hüüdis köögist "Lhooor??"

Ja siin ma siis jälle ägisen ning ei saa üldse enda asjadega tegeleda. Ja kui see samamoodi jätkub, siis ma lähen varsti jälle jooksma.

(oi kuidas ma ei salli jooksmist)