Tuesday, March 9, 2010

"JFK" - Regie und Author René Pollesch, Am Deutsches Theater, Berlin-Premiere 19. Dezember 2009

Järgnev ei ole teatrikriitika ega ka etenduse analüüs.

Ma saan rääkida ainult nendest asjadest, mida ma tean, mida ma nägin ja millest ma aru sain.

Mida ma tean DT kodulehekülje ning M.Pesti Temuki artikli põhjal on see, et tegemist on (näite)kirjanikust lavastajaga. Hetkel mõlemad tema lavastused DT-s on ka tema enda kirjutatud. Minu jaoks natuke kurb, mu keeleoskamatuse tõttu, sest ka nähtud lavastus oli (ju vast siis seetõttu) väga tekstipõhine.

"Polleschi teater on lärmakas ja ühiskonnakriitiline. /.../ Lavaesteetika on /.../ kitšilik, viidetega popkunstile, televisioonile, prügiesteetikale. Polleschile on omane segada meelelahutuslikku meediat ja akadeemilisi diskursusi. Polleschi lavastused baseeruvad Ladina-Ameerika teleseepidel. /.../ Karakterite arengut laval ei toimu. /.../enamikus lavastustes on laval ka süžeeväline suflöör. Teemadeks kapitalism, raha võim ja petmine, suhted tänapäeva maailmas." (Pesti, M.; TeMuKi; 2006 nr.10)

Mida ma nägin 50 minuti jooksul oli järgmine. Laval kolm tegelast: kaks naist, üks mees. Algus, justkui teleülekanne kusagile lava taha. (Mis see oli, või miks - aru ma ei saanud) Järgnev toimus juba laval - meespeategelane on noorema naisega voodis, aga kuna ta päris naine tuleb koju (ta nö räpib-laulab seda kõike kommenteerides, ning annab sekka ka partneri teksti - "ja siis ta vastab mulle: beibi, ära mine" vms ja samal ajal partner liigutab suud. Samaaegselt, kui tema nö räpib, jookseb kogu aeg üks noor tüüp standiga mikriga tal järel) siis peidab selle nooruki kappi. Tuleb tema naine, otsib ühest kapist - see on tühi, mees ja naine kallistavad, äkki hüppab armuke teisest kapist välja, püstol käes, ka päris naisel on äkki püstol, selle peale mees hüppab aknast välja ja põgeneb. Laul saab läbi ja tegelased lähevad lava taha justkui arutama, et oot, mis see nüüd siin siis oli. Lava taga toimuvat jälgivad pidevalt käsikaamera ning toosama mikriga tüüp. Ja nii ongi.

Millest ma aru sain, või siis õigemini aru ei saanud. No ütleme nii, et umbes siis kui nad sinna lava taha asju arutama läksid, umbes siis nagu jah... Niipalju kui ma aru sain, siis teemadeks olidki ülalmainitud suhted, petmine, kapitalism ja küllap veel muudki. Aga kui aegajalt kõlasid sõnad Britney, Eminemi ema ja McDonalds, siis hmmm... No vot.

Saba ja sarved kokku - nad tulid tagasi lavale, et uuesti etendada alguse situatsiooni, kuid eesmärgiga lahendada seda grammike teisiti (nüüd siis lava taga arutluse käigus targemaks saamise tõttu). Ja äkitselt nad kuidagi noogutasid üksteisele ning läksid lavalt minema. Ende!

Veel mõned märksõnad. Publiku reaktsioonide põhjal sain aru, et tegemist oli komöödiaga. Lavaltoimuv oli väga hüperrealistlik. Ootamatu oli see, et neid kutsuti tagasi viis korda, millest kolmel käisid laval kummardamas ka lava taga abistavad tehnikud (see oli tore). Kõige õnnelikuma kummardusega oli too mikrofoniga tüüp.



Ma vist ikkagi ei osta seda transpordikaarti: ma sain täna 34 euro eest neli teatripiletit. Umbes sama summa on nädalaajane transpordikaart. Tänan ei, ma käin pigem jala, et saaksin see-eest rohkem teatris käia.

No comments:

Post a Comment