Ma peaksin kohvijoomisega nüüd pisut tagasi tõmbama. Just hetk tagasi puperdas mu süda endale teed päikesepõimikuni ning see häiris mind. Aga eks ma siis lähen jälle jalutan veidike ja ta muutub jälle õnnelikuks. Eksju, kallis? Eks ta ole mul viimasel ajal tõesti vatti ja vilet saanud (öeldakse vist niimoodi, onja?). Nagu mu vanaisa mulle kord ütles, et lisaks vaimule peaksin ma ka oma keha rohkem toitma. Ma oleks tahtnud talle vastu vaielda, et mu süda on just see, mis toitu vajab.
Aga nüüd siis väidan, et eile kõndisin kokku umbes kakskümmend kilomeetrit. Kõigepealt vudisin Deutches Theaterisse, et "Die Möwet" näha, kuid mida ma seal nägin oli umbes 40 inimest "lootusejärjekorras". Nagu ma aru sain, siis on võimalik saksa teatris väljamüüdud etenduste puhul osta endale pilet elavas järjekorras vaid sellisel juhul, kui keegi, kes oma pileti on reserveerinud, pole seda siis etenduse päevaks välja ostnud. Selliseid juhtumeid eilse etenduse puhul oli vist 12. Aga juhul kui keegi jääb haigeks, unustab ära, või ükskõik mis muul põhjusel etendusele ei tule ning tema koht saalis vaba on, siis jääbki tema koht saalis tühjaks. Sinna kedagi ei lasta. Nii et DT umbes 500kohalises saalis võis ollagi umbes 40 vaba kohta, kuid kuna pileteid ei saa müüa ("sest need on ju välja müüdud, ma kordan, välja müüdud, mu kolleeg ju seletas just, et piletid on otsas, ma ei saa ühtegi piletit enam müüa, kuna mul ei ole enam pileteid" - minu eilne dialoog piletimüüjaga), siis sellega ongi jutt läbi.
Nii, et see tegi natukene nukraks. Istusin seal siis nagu mingi vaene Ida-Euroopa turist, kes on juba sügisest saadik unistanud oma tripist Berliini (aga nii ju ongi), kogusin mõtted ja teod ning säädsin end siis pikemale jalutuskäigule mööda FriedrichStrasset Kreutzbergi poole. Nägin ka Checkpoint Charliet (kunagine USA armee kontrollpunkt Ida- ja Lääne-Berliini vahel).
No ütleme nii, et kohe kui tuli Kreutzbergi linnaosa silt, muutus oluliselt ka linnapilt. Äkitselt oli minu ümber hoopis muu kontingent. Türklased? Brasiillased? Hispaanlased? Vene keeltki oli kuulda. Majad olid palju enam räämas ja kerjajaid ja muid silma järgi elu hammasrataste vahele jäänuid. Koerad. Väga palju Kebabi söögikohti, mida peetakse põlvkondade kaupa. Isa seisab ukse peal ja kimub sigaretti, poeg askeldab uue portsjoni kallal ning 5aastane pojapoeg seletab midagi rõõmsalt letipeal istudes. Siis oli üks teine baar-pubi, nimi võis olla "1982" või midagi sellist. Ja sisekujunduse järgi võis pakkuda, et seal pole tõesti mitte midagi muudetud since. Mis selle asja minu jaoks märkimisväärseks tegi oli see, et seal olid kõik umbes ühevanuselised 40ndates valget verd sakslased (vist), suhteliselt ühesugused nägid välja ja kõigil õlleklaasid ees. Tundus, nagu nad oleksidki üks ja sama sõpruskond, kes seal since 1982 koos on käinud. Mul on natuke kahju, et ma pilti ei teinud. Aga seda eredam on see kangastus nüüd minu peas.
No muidugi sain ma enda üle naerda kah ikka mitu korda.
Fiona kutsus mind oma sünnipäevale baari "KonnPrints", mille asukoht oli minu pisikesest kaardist väljas. Niisiis ma joonistasin ise mingite märksõnade abil oma kaardi tagaküljele selle koha, kuhu ma minema pidin. Ja oh kui tore oli siis see, kui kõnnid ja kõnnid ning üldse ei ampsa läbi, et kas ma üldse õigele poole kõnnin, kuna neid tänavate nimesid ei ole ega tule. Tagasiteel oli olukord sellesmõttes veel põnevam, et siis ma kõndisin terve tee(!) väljaspool enda kaarti. Olin vaid tõmmanud ühe pika kriipsu (mis siis pidi tähistama seda mingit tänavat) ning selle otsa noole, et aina otse. Phäh, oli ta jee otse.
Aga kui ikka täiega pilt eest ära kaob, siis on alati turvaline orienteeruda telemasti järgi. See nigu Tartu Tigutorngi, mis igalt poolt paistab.
Muidugi tagasiteel nägin ka vast tüüpilist Kreutzbergi nädalavahetust. Vaatan mina juba kaugelt, kaks tütarlast kõnnivad minust eespool. Üks aga kuidagi puisemalt. Mõtlesin, et oh, äkki on prostituudid. Et nooh, kangeks võtnud tänane õhtu ja nii. Jõudsin neile juba lähemale, ikka väga puiselt kõnnivad, mõlemad. Ja siis kui hakkasin neist mööduma ning üks teisele midagi ütles, väga "karuse" häälega, siis lõi ikka muigama küll. Ah siis sellepärast siuke natuke harkine ja õõtsuv samm.
Siis oli tüüpilisi junkie'sid. No siis üks umbjoobes bravuuritseja öises söögikohas.
Aga gui viimaks oma Frankfurter Tor'i nägin, siis aga muutus jalg kuidagi väga raskeks - 20 kilomeetrit jalutust oli läbisaamas.
Viimaks voodisse varisenuna mõtlesin rahuloluga - täna oli tore õhtu.
No comments:
Post a Comment