"tere loore."
"tere (jummalaime)"
Tegin eile täieliku puhkamise päeva. Üritasin voodisse jääda maksimaalselt pikaks ajaks, kuid sellest ei tulnud mitte midagi välja - ikka üheksast üleval. Aga silmi avades oli küll tunne, kui oleksin peksa saanud. Selg, jalad, õlad, käevarred, kõht - kõik kohad valutasid. Kui siis köögi poole komberdasin ning avastasin, et täna peaks poes käima, siis võttis küll suunurga allapoole krimpsu - no mitte ei taha neid tanke täna jalga panna. Koperdasin uuesti voodisse ning hakkasin masterplaani kokku panema. Või noh, mis nüüd plaan see oli, pigem kokkulepe iseendaga, et vot täna ma ei teegi mitte midagi. Ja koheselt tuli jõud ja tahe just tegema hakata. Vabadus mõjub motiveerivalt! No minu puhul kindlasti!
Olemasolevast tegin endale väikese hommikusöögi, lugesin üle Eesti päevalehtede pealkirjad ning juba tahtsingi välja minna. Kui aga möödusin Karo toast, siis käis minu seest läbi pisike aga suur õnnevärahtus - kitarr! No küll pisike. No võiks öelda suisa ukulele, aga tegelikult ikkagi väikene laste kitarr. Ma nii tahtsin juba.. Ja veel! Seal oli ka tšello! Ja bass! Misasja?! Ainult küsi ja Sinu palvetele vastatakse. Millal Karo koju jõuab??? Ma saan nüüd muusikat teha. Muidu võtsin Eestist kaasa vaid parmupilli, et no kui asi ikka täitsa nukraks läheb, siis midagigi. No ja muidugi helihargi ja noodivihiku. Must-be'd!
Siis läksin toidupoode otsima. Zum Glück, et mul on siin suisa kolm erinevat toidupoodi läheduses olemas: Lidl, Netto ja Reichelt. Ja Nettost sain endale kõnekaardi! Hurraa! Muidugi tänu ühele naisterahvale, kes kohe nii abivalmis oli mind aitama. See on muidugi üks teema, mida ma veel vist puudutanudki pole. Inimeste avatus ja lahkus ning abivalmidus on ikka hoopis teistsugune. Kõik on kohe nii heasoovlikud, et ei teki isegi mõtet, et mul pole aega, või et vaata ise kuidas hakkama saad, pole minu asi ja nii edasi. Äkää, täiesti vastupidi. Ja ongi nii, et ju vast ma siis seisan nii lolli ja abitu näoga, et lihtsalt tullakse kohe küsima, et kas saab aidata.
Ja veel siuke tore nähtus siin on nüüdseks endised squattid. Või kas nad just endised on. Tundub, et seal ikkagi elu käib, kuid kuna need on illegaalsed (ja viimane neist, Brunnenstr 183, pandi ametlikult kinni eelmise aasta novembris) siis ju nad on need lihtsalt ametlikult ümber nimetanud, näiteks a la loomelinnakuks vms, et kõik juriidiliselt korrektne oleks. Eile õhtul saingi teada, et paljudesse neist ongi koondunud erinevate erialade-elualade (elu)kunstnikud, kes siis aegajalt teevad ka mingeid etendusi, näituseid, kirbukaid ja nii edasi. Tuleb vaid õigel hetkel õiges kohas olla.
Ja need majad näevad ka väga lahedad välja. Lipud lehvimas, diivanid maja ees, uksed valla.
Ja mõned pildinäited siis ka:
Jaga Jazzist oma täies hiilguses:
Volksbühne saal peale Jaga kontserti. Ägedad kott-toolid, huh?
Volksbühne piletite tagune. Heidegger ja Foucault.
Nii imelik on ikkagi see, et nendest teemadest, millest oleks kirjutada, nendest nigu ei julge või ei taha. Mida enam isiklikuks mingid teemad lähevad, seda enam neist kinni hoian. Kardan, et äkki kaob see siis ära. See, mis minuga või minu sees toimub, selle võin kõik Sinu ette laotada, kuid kui mängus on veel keegi teine, siis äkää. See on minu oma. Ja näe, nüüd enam ei tahagi rohkem rääkida.
No comments:
Post a Comment