Milline hommik! No pigem siis juba kahe milline! :)
Istun nüüd oma Berliini-kodu köögis, joon kohvi ja olen õnnis. Taevas on sini-sinine ning päike lõõskab aknast sisse. Ja minu akna all on suur rohelus. Mingi taim, mis näeb välja justkui oliivipuulehtedega, ometi nagu ronitaim (mööda maad ja mööda puud).. See on enda alla katnud nii umbes 40m2 pinna, ning seega rõõmustab minu silma ja südant väga. Samuti see härra, kes just soon-to-be muruplatsi riisus, ning puulehtede alt väikese õrna muru-lubaduse välja tõi. Siin ongi juba kevad!
Tänavad on täiesti lumevabad ning kuivad. Teised eile ütlesid küll, et alles eelmisel nädalal oli veel õhtuti lund sadanud, mis siis küll hommikuks ära sulas, kuid mis sellest enam, kui nüüd nii ilus on. Või nooh, kevade ilu veel ei ole, aga lubadus sellest juba lööb mind pahviks.
Aga jah, see on siis ilma kohta.
Emotsionaalne rollercoaster on aga see, mis selle elu-olu põnevaks teeb. Üks hetk olen nii põnevil, nagu väike laps oma sünnipäeva hommikul, ning siis jälle väga kurb (justkui ei saan'd seda kinki, mida soovisin). Aga seda, et asjad tõesti on juhtumas, seda on nüüd näha igal sammul.
Üks väike seik eilsest Riia lennujaamast. No, võtsin mina siis sealt ühe suure käru, millel enda asju lükata, ja ühel hetkel vaatan, üks noormees istub pingireal.
"Vaatan ja imestan ja ei usu. Jään seisma. Piilun. Ilgelt totter olukord. Piinlik. Katsetan:“Jaanus?“ Ja oligi nii. Jaanus, oli minu elu esimene armastus. No veits üle kolme aasta oli see salaarmastus, ja aasta peale meie tuttavaks saamist ma siis seda talle ka ütlesin. Kahjuks polnud tunded vastastikused, ent mind oli see armastus nelja (ehk vist isegi viie) aasta jooksul rikastanud, joovastanud, inspireerinud nii palju, et kohe küll.
No ja mis siis sai. Ta tõstis pilgu, vaatas mulle otsa ja ütles „oh, tsau“ ja kutsus mind enda kõrvale istuma. Järgneva tunni-pooleteise jooksul rääkisime juttu täpselt nagu kunagi siis kui me veel keskkoolis käisime: minul kohmetu häbelikkus ning temal salapärane rahu.
Ning siis läks ta linna, et sealt koju, Tallinnasse, sõita. Veel poetas ta mulle kotti ühe paki sigarette (sest ta tütarlapsele ei meeldi, et ta nii kangeid sigarette teeb), ja soovis mulle head reisi. Ma poleks seda iialgi uskunud, kui ma oleks seda näiteks horoskoobist hommikul lugenud. Aga näe, Fortuna mängib ;) Ja mina mängin rõõmsalt ja imestades kaasa.
Asjad juba juhtuvad."
No, ühe hea sõbra soovitusel, et esimesel õhtul peab kindlasti välja minema, läksingi Franzi (tüüp, kelle tuba ma üürin) ja Karoga (toanaaber) Philippi sünnipäevale. Kuna seltskond oli väike (koos minuga seitse inimest), siis oli peo perenaine, sünnipäevalapse kaasa, šnitsleid praadinud, kartulisalati teinud ning ka mingid eri-hea muffineid. No, see selleks. Igatahes, alguses mõtlesin, et no eks ma midagi ikka teemadest läbi ampsan. Aga mida enam see "sachen machen" edasi läks, käis ühel hetkel minu peas krõps ja see kanal oli lukus. Ja sel hetkel laulis Bob mulle:"everything's gonna be alright, everything's gonna be alright". Thank You, Bob. Ja aitäh sõbrale kah.
No aga nüüd sai isiklikku juttu küll küll veeretatud. Lähen nüüd strollima ja tõstan toa ehk veits ümber ja eks siis näha, mis tänane mulle toob.
"Chinese, Japanese, mind knees, what's these?"
No comments:
Post a Comment